Книги, похожие на «Joel Jans, Tondilatern»

Peeter Urmi esikromaan linnahaigla kirurgiaosakonna juhatajast, kelle ellu murrab haigus. […]„Ma ei taha surra,” sosistas ta enda ette.Ma pole kunagi olnud argpüks, aga ma ei taha surra. Errok seisis nii mitu minutit, kühmus ja vana oma mures. Sõrmed lõtvusid aegamisi ning põrandale kukkus kokkumuljutud paberinutsak. Ta vaatas seda imestunult, tõstis siis rahulikult üles ja viskas tuhatoosi. Ta ei tundnud mingit kahetsust. Korraks oli ta uuesti lootnud, surudes hirmu kaugesse mälusoppi, valades hilinenud armastusse kogu oma elutahte. See oli lühike sööst teisele poole kuristikku. Pidi ta endale seepärast etteheiteid tegema? Nüüd on kõik jälle omal kohal ja viimane sild on põletatud.Ingrid andestab mulle, andestab ühes unustusega. Aga enne seda tunneb ta mulle kaasa. See juhtub hilissügisel, sügisel on kaastunde värvid.[…]

Teistmoodi Mööblipood on kauplus, kuhu inimesed satuvad juhuslikult ja kust nad ostavad midagi väga veidrat, mis nende senise elu pea peale pöörab. Hiljem ei leia nad seda poodi enam kunagi üles. Põhjus on lihtne: Teistmoodi Mööblipoel on kombeks ajas ja ruumis liikuda.Teistmoodi Mööblipoodi peab Aramilda Tengelpung – vana naine, kes armastab tahkeks keedetud musta teed, on riukaid täis nagu kotitäis nirke, suhtub teatud reeglitesse muretult ning kasutab mõnevõrra käredat sõnavara. Tema kaaslaseks on punane koer Piru, kes oskab rääkida, näeb välja nagu tolmu sees rullitud lihapirukas ning armastab kirglikult moosi.Ühel päeval astub poodi sisse audiitor, kes nõuab näha arvepidamist ning määrab Aramildale ja Pirule võluesemete vales kohas ja valedele inimestele müümise eest nimekirja kohustuslikke heategusid. Esimene ülesanne on aidata poissi, kelle nimi on Olle Pai. Olle on 9-aastane poiss, kelle muidu toredat elu rikuvad ema ja isa pidevad tülid. Aramilda ja Piru aitavad Ollet amatöörluse parimas vaimus ning lõpuks kannavad nende pingutused ka vilja.Eva Roosi hoogne ja lustakas lasteraamat käsitleb ka tõsiseid teemasid noort lugejat alahindamata. Lisaks pööratakse raamatus tähelepanu keelekasutusele, vägisõnadele ja sõna väele.

Anton Pavlovi poeg Tehhov on viidanud, et püss esimese vaatuse seinal teeb pauku viimases. Juhtub aga nii, esimeses vaatuses käivad hoogsad paugud ära ning krimiuurijad Andres Västrik ja Rita Leidpalu olgu targad ning tehtku kindlaks, milline püss hiljem seinale riputada. Sest, vaadake Pärnumaal on igal mehel vintraud kodus ja ka paugu tegemiseks on paljudel põhjus. Kui puud saaksid rääkida…

Sõja läbi teinud Voldemar saabub tagasi kodukülla, kuhu on sõja tõttu vähe mehi alles jäänud. Peatselt määratakse ta valla komsorgiks ning hiljem vallavanemaks. 1949. aastal algab Eestis massiline kollektiviseerimine, mis on rahvale traagiline aeg. Võõrandatakse maa, loomad ja töövahendid. Kolhoosides ei laabu algul kõik nagu vaja, napib töökäsi ja tehnikat. Voldemaril, kellest on saanud kolhoosi esimees, tuleb nüüd sisendada rahvale elamisjulgust, et madalseisust välja tulla, eirates Eestile sobimatuid üleliidulisi ettekirjutusi. Humoorikas ja kohatiste nostalgia sugemetega teos käsitleb eesti rahva kestmajäämisele olulist perioodi ning meenutab tänasele lugejale tollaseid värvikaid sündmusi.