Книги, похожие на «Tommi Kinnunen, Peraküla»

Just sel hetkel märkasin, kuidas kutsikas, kellest sai Lily, näris mu kingapaela. Ta laskus maadligi ja hakkas tagurdama, kuni mu pael tasahaaval sõlmest lahti tuli.„Tere, sa imetore…” Kükitasin maha ja uurisin järele. „Tüdruk.”„Tema on meie äbarik, seesama jah,” kostis proua mõningase ükskõiksusega.Tõstsin äbariku sülle ja ta puges mulle lõua alla, saba kiikumas nagu maailma kõige väiksema ja haprama kappkella pendel.„Mina olen Edward. Mind kutsutakse Tediks,” sosistasin ma kutsikale kõrva, enne kui langetasin oma kõrva ta pealae ligi. Kuulsin teda esimest korda rääkimas.SEE! SIIN! ON! NÜÜD! MINU! KODU!Ja oligi.Niipea kui lugeja “Lily ja kaheksajala” avab, ootab teda ees unustamatu teekond. Selle romaani võlu ilmneb lugemise käigus ja sestap laseme lugejal endal seda maailma avastada ega reeda liiga palju üksikasju.Lugu räägib ühest kallist olendist: sellest, keda usaldad, kelleta ei suuda elada. Ted Flaski jaoks on selleks kalliks olendiks tema vananev kaaslane Lily, kes on juhtumisi koer.“Lily ja kaheksajalg” tuletab meile meelde, mis tunne on palavalt armastada, kui raskeks võib osutuda minnalaskmine ning kuidas meie elu suurimaks võitluseks ongi võitlus nende nimel, kes on meile kallid.Steven Rowley on töötanud vabakutselise kirjanikuna, kolumnistina ja stsenaristina. Ta on pärit Maine’i osariigist Portlandist, praegu elab ta Los Angeleses koos oma elukaaslase ja koeraga.

1960-ndate London. Ühiskonna eliit, aristokraadid ja ärimehed tunglevad Flanagansi luksushotellis – Linda Lansingi legendaarselt peolt puudumine tähendab katastroofi.Ent keegi ei tea, kui kõrget hinda on Lindal edu eest maksta tulnud. Mitu korda on ta olnud alla andmas. Ta on üksik naine meeste maailmas, ja ehkki ta on juba kümme aastat hotelli omanik ja juht, ei aktsepteerita teda ikka veel.Põhjuseks on Linda onupojad Laurence ja Sebastian. Alates sellest, kui Linda lahkus Fjällbackast, et võtta enda õlgadele vastutus isa elutöö eest, on onupojad tema vihased vaenlased. Nende meelest peaks Linda hotelli neile müüma ja Rootsi tagasi pöörduma ning nad ei vali vahendeid, et oma tahtmist saavutada. Võimuvõitlus jõuab haripunkti…Åsa Hellberg on menukas rootsi kirjanik, kelle „Sonja” sarja raamatud on pälvinud ka rahvusvahelist tunnustust. Eesti keeles on temalt ilmunud „Sonja viimane soov” (2014) ja „Väike maailm” (2016). Hellbergi uues romaanisarjas Londoni luksushotellist Flanagans saame jälgida naisi, kes trotsivad eelarvamusi ja võitlevad julgelt oma koha eest.

1837. aastal sai vaevalt 18-aastasest Alexandrina Victoriast, kes oli väikest kasvu ja pealegi veel naissoost, Suurbritannia ja Iirimaa kuninganna. Nii mõnegi meelest oli see ennekuulmatu: Alexandrina oli alati olnud oma ema mõju all ega olnud troonile asumiseks piisavalt jõulise natuuriga. Ometi, alates hetkest, mil kuningas William IV suri, üllatas noor kuninganna kõiki: ta loobus vastumeelsest esimesest eesnimest; nõudis esimest korda elus, et ta võiks emast eraldi magada; teatas otsustavalt, et kohtub oma ministritega nelja silma all.Ühest neist ministritest, lord Melbourne’ist, sai Victoria erasekretär. Ehk oleks temast võinud saada ka midagi enamat, kuid kõik olid veendunud, et kuningannal tuleb abielluda oma nõo prints Albertiga. Victoria oli Albertiga lapsena kohtunud ja leidnud, et poiss on igavavõitu ja tõre – kahtlemata viimane mees, keda ta abikaasaks ihkaks …Tuginedes Victoria päevikutele, toob menukate ajalooraamatute autor Daisy Goodwin meieni suurepärase romaani noore kuninganna värvikast elust. Daisy Goodwin on ka populaarse Inglise draamasarja „Victoria“ autor ja stsenarist.

Vilgukivioru Tonje on Vilgukiviorus ainuke laps ja kõige vahvam tüdruk, kes orus üle hulga aja elanud. Tonje parim sõber on 74 aastat vana pahur Gunnvald. Nad tunnevad teineteist läbi ja lõhki. Või kas ikka tunnevad? Kui Gunnvald satub reieluumurruga haiglasse, avastab Tonje, et vanamees on tema eest varjanud midagi suurt ja tähtsat, mis ähvardab senise hea elu Vilgukiviorus igaveseks ära rikkuda. Sellal kui kevad võitleb lumega ja paneb mäed sädelema ning jõe kohisema, võitleb Tonje selle eest, et tema kõigi aegade kõige parema sõbra õnn ja viiulimäng alles jääksid. Selles on talle abiks moto „Kiirus ja eneseusaldus!“Norra lastekirjanik Maria Parr on saanud oma menuka raamatu „Vilgukivioru Tonje“ eest mitmeid auhindu, sh Norra ühe mõjukama, Brage auhinna ja Saksamaal 2010. aasta parima lasteraamatu auhinna.

«Korsiklastele pole see kuigi oivaline meelitus, kui vihjatakse, et nad kuuluvad suure rahvuse hulka. Korsiklased tahavad olla eriline rahvas ja seda pretensiooni õigustavad nad nii hästi, et ei jää muud kui neile järele anda.» See lause «Colombast» peaks eestlasest lugejale nii mõndagi ütlema. Eks meiegi pahanda, kui meid kusagil maailma metropolis mõne teise suurrahva hulka arvatakse. Olgu meie raamatuke meenutuseks, et mitte ainult meie ei püüdle suveräänsuse poole. Nüüd, lugenud läbi Prosper Merimee «Colomba», saab ehk meilegi mõistetavaks, miks Korsikal endistviisi kõlavad paugud ning aeg-ajalt lõhkeb nii mõnigi pomm. Lauri Leesi Raamat sisaldab prantsuse romantismi silmapaistva esindaja Prosper Merimee kaks jutustust – «Colomba» ja «Carmeni».