Книги, похожие на «Anton Hansen Tammsaare, Tõde ja õigus. V jagu»

2013. aastal Nobeli kirjandusauhinna võitnud Kanada autori Alice Munro esimene eestindus tutvustab kirjaniku novelliparemikku. “Kerjustüdruku” kümnes novellis avaneb kahe naise lugu, milles nende elu keerdkäigud, eri vanuses kogetud hirmud, painavad kahtlused ja ilmutuslikud hetked põimuvad elavate piltide mustriks. Tüdruk, naine, ema, näitleja, õppejõud, armastaja, hooldaja, hooldekodu elanik – kõik need rollid loob Munro talle omase napi kujundikeelega, mille sügavus on ometi andnud põhjust võrrelda tema jutte romaanidega. Flo ja Rose’i lood, mis saavad alguse fiktiivsest Kanada väikelinnast Hanrattyst ajavahemikul teisest maailmasõjast kuni 1960. aastateni, ei lõpe raamatu viimasel leheküljel, lummates lugejat veel kaua pärast seda, kui ta on raamatu käest pannud.

1986. aastal on Eddie ja ta sõbrad inglise poisikesed, kes otsivad oma unises kodulinnakeses närvikõdi. Nad kasutavad salakeelena kriidijoonistusi – ainult neile mõistetavaid kriipsujukusid. Ent siis juhib üks saladuslik kriidikuju nad otsejoones tükeldatud laiba juurde – ja pärast seda muutub kõik.2016. aastal on Ed täiskasvanu, kes usub, et on minevikuga rahu teinud. Siis aga jõuab ta postkasti kiri, milles pole muud peale ühe kriidikuju. Kui selgub, et ka tema sõbrad on saanud samasuguse teate, peavad nad seda kellegi totraks tembuks … kuni üks neist leitakse surnuna. Nüüd mõistab Eddie, et iseenda päästmise nimel peab ta lõpuks ometi välja selgitama, mis tol ammusel ajal ikkagi juhtus.Lugejat vaheldumisi minevikku ja tänapäeva juhtiv „Kriidimees” on stiilipuhas põnevusromaan, kus kõik tegelased on kui lihast ja luust, igal saladusel on ammendav lahenduskäik ja loo pöörded on ootamatud ka kõige terasemale lugejale.C. J. Tudor elab koos abikaasa ja tütrega Inglismaal Nottinghamis. „Kriidimehe” idee tekkis tal koerahoidjana töötades, kui ta ajas mööda poriplatse vettinud koeri taga ja hoolitses samal ajal oma väikese tütre eest. „Kriidimees” on C. J. Tudori esimene raamat.

Murray Leinsteri Hugo-auhinna võitnud jutustus «Uurimismeeskond» peaks kogumiku «Lilled Algernonile» vahendusel kõigile eesti ulmehuvilistele hästi teada olema. Kes ei mäletaks Kodiaki karusid Haputaigna Charley’t, Sitka Pete’i, Faro Nelli ja Kullatükki ning nende seiklusi Loren II kolooniaplaneedil. Vähem on teada, et Murray Leinster kirjutas neli üsna sarnase skeemiga ajakirjajuttu kokku raamatuks, mida ühendas Kolooniate Inspektsiooni vaneminspektori Bordmani tegelaskuju («Uurimismeeskonna» eestikeelses variandis Roane, kuna omal ajal tõlgiti ära just ajakirjaversioon), kelle tööülesanded viivad ta neljale väga erineva kliimaga kolooniaplaneedile erinevaid probleeme lahendama.

Edasi on innustav ja hariv ajakiri. Kvaliteetne ajaviide. Ajakiri pakub alternatiivi neile lugejatele, kes on tähelepanu¬majandusest väsinud ning hindavad läbimõeldud ja kallutamata tekste.Seekordses numbris on taaskord palju põnevaid kirjutisi, suuremal või vähemal määral käib neist kõikidest läbi uuega kohanemine, loodame, et need annavad mõtteainet ja inspiratsiooni. Näiteks sommeljee Igor Sööt tutvustab kolme tänast veinikaupmeest, kes kasutasid osavalt ära 10 aasta taguse majanduskriisi poolt tekitatud olukorra, mis viis nad kõik kannapöördeni oma elus, äris ja tegemistes. Uue ja vana majanduse teemal (aatomid ja bitid) pidasid haarava vestluse ettevõtjad Viljar Arakas ja Sten Tamkivi; Eesti suursaadik Soomes Sven Sakkov kirjutab muutustest maailmapoliitikas ja Eesti kohast selles supis; ajakirjanik Marian Võsumets liitus populaarse kohtinguäpiga Tinder ja uuendas oma teadmisi deitimiskultuurist; tenniseedendaja Toomas Kuum vestles aga tippspordiga lõpparve teinud Eesti läbi aegade edukama meestennisti Jürgen Zopiga.Sotsiaalmeedia ja sõnavabaduse teemal kirjutavad Ilmar Raag ning Soraineni advokaadid Maria Pihlak ja Carri Ginter, nende artikkel paneb Twitteri hiljutise Donald Trumpi “tühistamise” järel mõtlema, kas sotsiaalmeedia on parem Trumpiga või Trumpita? Lisaks on juttu muutustest kultuuritarbimises, kodanikupalgast, uue rubriigina alustab “Kunst kodudes”, kus esimesena räägib oma suhetest kunstiga kirjanik Jan Kaus. Ajakirja keskel on ka tavapärane originaalnovell ja luulerubriigis võtavad kohad sisse Keiti Vilms ja Anna Haava. Numbri suur intervjuu on aga meie kaasautori ja kirjaniku Tõnu Õnnepaluga, mille kohta teda usutlenud Valner Valme ütleb, et “siin väärib iga lause eraldi väljatõstmist.”