Книги, похожие на «Anton Hansen Tammsaare, Tõde ja õigus IV»

Shetlandi saarestikku kuuluval tillukesel Fairi saarel, mida maailm tunneb eeskätt imepeente kudumite ja kuulsa linnuvaatlusjaama järgi, rullub lahti Agatha Christie vääriline mõrvamüsteerium. Ann Cleevesi kriminaalromaan paneb proovile lugeja tähelepanelikkuse, järeldusoskuse, inimesetundmise ja kaasaelamisvõime ning tutvustab ühtlasi eesti lugejale nii võõrapärast, ent teisest küljest ka tuttavlikku olustikku.Noor Shetlandi politseinik Jimmy Perez – see nimi pärineb enam kui neljasaja aasta tagant, ühelt Võitmatu Armaada madruselt – saabub koos oma armsama Franiga kodusaarele, et tähistada koos vanematega oma kihlust. Kihluspidu toimub linnuvaatlusjaama söögisaalis ja külalisteks kutsutakse ka vaatlusjaama personal ning kohalviibivad külastajad – kirglikud asjaarmastajatest linnuvaatlejad. Ning siis juhtub midagi ootamatut. Idülliline, vähem kui saja püsielanikuga saareke muutub tormist äralõigatuna omamoodi põrguks ja tormivangi jäänud linnuhuvilised peavad elama teadmisega, et nende keskel puhketoas ja nende ühises söögilauas istub mõrvar. Ainult et kes? Torm kestab, lahendus ei näi lähenevat. Kuni …

Stiililiselt nõtke ja elegantne romaan on vanamoelise hingusega, meenutades 19. sajandi kirjandust. Tegevus on ajatu ja ruumitu, kätkedes salapära ja mõistatusi. Loo sisse on peidetud kummardused Alessandro Bariccole ja Clint Eastwoodile.

Noor paljutõotav ajakirjanik Saree saab oma ajalehe peatoimetajalt ootamatult vabad käed elulise artikli kirjutamiseks. Kolleegi juhuslik märkus viib Saree surmateemadele ning annab naisele ootamatult sünge, kuid põneva kogemuse inimestest, kes on kaotanud lähedasi, näinud suitsiide, kogenud midagi müstilist, kannatanud leina.Sirly Hiiemäe on õppinud filoloogiat ning õendust. Käesolevas raamatus on ta omavahel sidunud mõlemal erialal omandatud kogemusi ja teadmisi.

«Korsiklastele pole see kuigi oivaline meelitus, kui vihjatakse, et nad kuuluvad suure rahvuse hulka. Korsiklased tahavad olla eriline rahvas ja seda pretensiooni õigustavad nad nii hästi, et ei jää muud kui neile järele anda.» See lause «Colombast» peaks eestlasest lugejale nii mõndagi ütlema. Eks meiegi pahanda, kui meid kusagil maailma metropolis mõne teise suurrahva hulka arvatakse. Olgu meie raamatuke meenutuseks, et mitte ainult meie ei püüdle suveräänsuse poole. Nüüd, lugenud läbi Prosper Merimee «Colomba», saab ehk meilegi mõistetavaks, miks Korsikal endistviisi kõlavad paugud ning aeg-ajalt lõhkeb nii mõnigi pomm. Lauri Leesi Raamat sisaldab prantsuse romantismi silmapaistva esindaja Prosper Merimee kaks jutustust – «Colomba» ja «Carmeni».

Minu Pärnusse kuuluvad supitirinad, lõunaooted, munapeekrid, kreemikoogikesed, pisut saksik kõnepruuk, pealelõunane tennis, orkestrimuusika… See linn on nii meelas hetäär vilkuvates festivalides kui ka siivas tante valges põlles, kodanliku kultuuri, Eesti riigi, Konstantin Pätsi ja skaudiliikumise häll. Ma ei teagi, kas minu Pärnu üldse on glamuurne kuurort.Kuurort kõlab sama naljakalt kui torukübar või puudritoos. Ma hulbin ebamäärases pärnakate kihis ja arvan end turistidest ja suvitajatest ülemaks. Kohalikuks, sest olen siin sündinud ja kasvanud. Tegelikult olen samasugune kui suvitajad – hooajaline. Minu suhe selle linnaga katkeb, kui „kogu maa on kaetud valge lumega“. Alles siis olen ma täielikult teiste linnade päralt. Tõmme Pärnu poole algab siis, kui kevaditi taevas kõrgeks kisub ja merest tindikala hakatakse püüdma. Mind tõmbab nostalgia: lapsepõlv, ajalugu, maja kõnelevad palgid, Orto päikesekreem, Kuldne Trio…Minusuguseid on palju. Neid, kes ei suuda ega taha lahti lasta kirest selle sinirohelise linnakese vastu. – PIRET TALI