Книги, похожие на «Anton Hansen Tammsaare, Tõde ja õigus IV»

„Kuule, see sipelgate söömise lugu. Miks nad su mammat sinna tahtsid viia? Sinna, noh…“ küsib Anna järgmisel päeval.„Siberisse?“„Jah, sinna jah.“„Neil oli palju raha ja ilus maja ja teistel oli kade meel.“Anna mõtleb. „No aga need teised oleksid siis lihtsalt võinud öelda, et tuleb teistega ka jagada.“…Siin lehekülgedel on ühe ema märkmed lobedatest lapsesuu-dialoogidest kuni valusate valikuteni, kus tuleb selgeks saada, kuidas lasta oma suureks sirgunud teismelisel minema lennata.Ja kuidas mõnikord tuleb emal oma pere maha jätta, et ise elama jääda. Aga haiguse märkamiseks ja tervenemislootuseks saab ta abi ikka samast – oma lastelt.

Kord astunud Käina mees mööda teed ja leidnud surnud varese. Mees pistnud varese tasku ja sõnanud: „Ähk läheb tarvis…“Ähk läheb tarvis, mõtlesid ka Hiiumaal Soonlepa talukohas varem elanud kokkuhoidlikud inimesed, kes kõike ise valmistasid, kogusid, korjasid ja tänu kellele võiks siin kas või oma muuseumi teha.Ähk läheb tarvis, mõtles üks mees ja otsustas ehitada veidra isemajandava keramaja. Seesama mees mõtles, et naistki võib tarvis minna, ja nii jõudsin tema tuules mina mandrilt Hiiumaale. Nüüd mõtleme koos, et ähk läheb siinsesse kõrvalisse saarenurka tarvis kultuurielu – Soonlepa mõisalauta jõuavad muusika, teater ja ühepäevakohvikud.Ähk läheb meid tarvis, mõtlevad hiidlased, see täiesti oma nägu rahvakild, kelle visadus, töökus ning naljalembus on teada ja tuntud. Kui ääremaastumine hoogustub, kui kivilinna kutsuvad tuled meelitavad, kui ühendus mandriga on alailma heitlik – kui kaua suudavad hiidlased uskuda, et neid tarvis läheb…?Nad teevad end aga jonnakalt suure maa inimestele kuuldavaks ega lase oma olemasolu unustada. See mulle nende juures meeldibki.Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

„Poiss, vaata, siin möödus sinu lapsepõlv,“ ütles ema.See lõikas hinge.„Kas see on siis lõppenud?“ ei osanud Kolla midagi targemat öelda.„Niigi pikaks veninud. Ammu oli aeg, et lõpeks.“Poisid on suureks kasvanud. Dokumentaalmuinasjutu (autori žanrimääratlus) viimane osa viib lugeja 1960.–1965. aastate Supilinna, andes tollasest elu-olust sama värvika pildi nagu triloogia esimestes raamatutes „Supilinna poisid“, „Supilinna surmad“ (mõlemad 2012), „Supilinna armastajad I osa“ (2013).

Saja-aastane Eesti vabariik on parim näide sellest, kuidas suured muutused maailmas mõjutavad ühe riigi ja rahva teed ajas ja ruumis. Sajast aastast oleme olnud ise oma saatuse peremehed veel alla poole. See sunnib meid tähelepanelikumalt mõtestama, miks ja kuidas on maailma muutumine mõjutanud Eesti käekäiku. Sama tähtis on igal hetkel tajuda, mida just praegu maailmas toimuv võib Eestile kaasa tuua või millise võimaluse pakkuda.Kuigi Eestil on maailma suurtest muutustest päris palju karta, kaaluvad võimalused need ikkagi üles. Riikidevahelises konkurentsis on esimest korda oma eelised maailma liidriks kujunemisel ka väikeriikidel. Globaalne internet ja digitaliseerumine, mis on viimase neljakümne aasta üks märkimisväärsemaid revolutsioonilisi muutusi kogu varasemat inimkonna ajalugu arvestades, lubab Eestil olla unikaalses positsioonis ja seda tuleb kasutada.Ajakirjanik ja poliitik Marko Mihkelson avab raamatus laiale lugejaskonnale huvipakkuvalt oma nägemuse sellest, kuidas maailmas meie ümber toimub ajaloo suurim murdehetk. Käsitlemist leiavad teemad Venemaast Hiinani ja kliimamuutustest sõltumatute inimesteni.