Книги, похожие на «Anton Hansen Tammsaare, Tõde ja õigus. IV jagu»

Brasiillanna Clarice Lispector (1920–1977) on XX sajandi võimsaim Ladina-Ameerika naiskirjanik, kelle kohta on öeldud, et ta nägi välja nagu Marlene Dietrich ja kirjutas nagu Virginia Woolf. Seal, kus on kahvatu näoga hetked, oimetud seinad, kus hämarad ruumid lainetavad minestuse äärel, hägused asjad kiiguvad toanurkades, kuhu langeb kinnisilmi udu – see on paik, kuhu Brasiilia üks kuulsamaid modernistlikke kirjanikke, Clarice Lispector, oma lugeja viib. Romaani peategelase, isepäise Joana metsik süda aimdub tema sisekaemusest ning tundmustest, mida ümbritsevad inimesed ja elusündmused temas tüdrukupõlve, armumise ja abielu jooksul äratavad. Tundmatu 23-aastase noore naise avaldatud romaan tekitas ilmudes oma uudse ja väga isikupärase stiiliga tõelist sensatsiooni ning andis kirjanikule hüüdnime Orkaan Clarice.Lispector sündis Lääne-Ukrainas, kuid juutide massilise tagakiusamise tõttu oli perekond sunnitud põgenema ning emigreerus Brasiiliasse, kui Clarice oli kaheaastane. Tema tuntumate teoste seas on novellikogumik „Peresidemed”, romaan „G.H. passioon” ning veidi enne surma ilmunud „Tähetund”. Kirjanik loob oma teostes unenäolise maailma täis ähma, tavatuid võrdlusi, segaseid sõnu; aeg on segi paisatud, asjad ja tegelased ilmuvad ootamatult, muudavad kuju, moonduvad ja segunevad üksteise sisse. Juba esikteoses „Metsiku südame ligi” (Perto do coração selvagem, 1943) on esindatud Lispectori loomingu eriomased jooned: kiretu sisekaemus, argisuse analüüs, õõvastav neutraalsus, poeetiline ja võõrastav keelekasutus.

«Korsiklastele pole see kuigi oivaline meelitus, kui vihjatakse, et nad kuuluvad suure rahvuse hulka. Korsiklased tahavad olla eriline rahvas ja seda pretensiooni õigustavad nad nii hästi, et ei jää muud kui neile järele anda.» See lause «Colombast» peaks eestlasest lugejale nii mõndagi ütlema. Eks meiegi pahanda, kui meid kusagil maailma metropolis mõne teise suurrahva hulka arvatakse. Olgu meie raamatuke meenutuseks, et mitte ainult meie ei püüdle suveräänsuse poole. Nüüd, lugenud läbi Prosper Merimee «Colomba», saab ehk meilegi mõistetavaks, miks Korsikal endistviisi kõlavad paugud ning aeg-ajalt lõhkeb nii mõnigi pomm. Lauri Leesi Raamat sisaldab prantsuse romantismi silmapaistva esindaja Prosper Merimee kaks jutustust – «Colomba» ja «Carmeni».

Sügis. Kaks Jämtlandis matkavat sõbrannat teevad kohutava avastuse: maapinnast ulatuvad välja inimese käeluud. Sündmuspaika saabunud politsei leiab madalast tundruhauast kuus surnukeha, kaks neist lapsed.Kohale kutsutakse mõrvarühm, kellel õnnestub kahe täiskasvanu surnukeha tuvastada, aga ülejäänud neljaga – perekonnaga – ei jõuta kusagile. Keerukas loos on palju asju, mis kokku ei klapi, ning uurimine liigub üks samm edasi, kaks sammu tagasi.Sebastian Bergmanile ei paku toppama jäänud uurimine pinget. Selle asemel võtab ta ette äärmuslikke samme, et kindlustada oma habrast sõprust Vanjaga. Kuigi Vanja satub saatuselöökide eest lohutust otsides aina enam Sebastiani juurde, hakkab talle peagi tunduma, et võib olla see polegi saatus, mis tema teele takistusi veeretab.

Noor paljutõotav ajakirjanik Saree saab oma ajalehe peatoimetajalt ootamatult vabad käed elulise artikli kirjutamiseks. Kolleegi juhuslik märkus viib Saree surmateemadele ning annab naisele ootamatult sünge, kuid põneva kogemuse inimestest, kes on kaotanud lähedasi, näinud suitsiide, kogenud midagi müstilist, kannatanud leina.Sirly Hiiemäe on õppinud filoloogiat ning õendust. Käesolevas raamatus on ta omavahel sidunud mõlemal erialal omandatud kogemusi ja teadmisi.