Книги, похожие на «Anton Hansen Tammsaare, Tõde ja õigus. IV jagu»

Üksikisiku roll ajaloos on tihti väga suur. Eriti käib see riigijuhtide kohta. Nende otsustest sõltub, kas rahvas saab rasketel hetkedel toetuda oma riigile või jääb tal üle vaid võõraste armulikkusele loota. 1939. aasta sügisel Eesti valitsuse poolt langetatud otsusest, sõlmida Nõukogude Liiduga baaside leping, sai alguse alanduste tee kogu rahvale, mille kurbi mõjusid maitseme praegu ja ilmselt veel kaua tulevikuski. Päts ja Laidoner koos võinuks toimida ka teisiti. Sellisest teisest võimalusest räägibki see raamat.

„Pooltoonid” on mitmekihiline raamat, mis räägib ennekõike armastusest – armastusest mehe ja naise vahel ning armastusest muusika vastu. Ent teose peateemaks kujuneb tahes-tahtmata lähisuhtevägivald, mis kipub varjutama kõike muud.Raamatu peategelane, nooruke Elis õpib laulmist ja saab töökoha mainekas barokkansamblis. Elis on õnne tipul, kuid muusikamaailma telgitagused ei osutugi teab kui roosilisteks: siin tuleb ette nii intriige, haiglast auahnust kui ka kadedust. Ka Elise armuasjad hakkavad tegema kummalisi siksakke ja mõne aja möödudes avastab ta, et elab koos mehega, kes kasutab tema kallal vägivalda.Raamat näitab ilmekalt, kuidas mõjub lähisuhtevägivald naise psüühikale – veel aastaid hiljem on Elisel raske elust rõõmu tunda. Et traumast üle saada, läbib ta pika ja keerulise tee, mis nõuab tohutut tahtepingutust.Tumedast alatoonist hoolimata mõjub romaan elujaatavalt ja helgelt ning sisaldab ka kelmikaid ja humoorikaid noote.„Pooltoonid” on Annika Lõhmuse esimene romaan. Varem on tema sulest ilmunud luulekogu „Halo” ja reisinippide käsiraamat „Passist reispassini”.

Palju mõtlemisainet pakkuv armastusromaan kõigile, kes on välismaal töötanud või kes kavatsevad sinna minna, ja neile, kes on mures oma vanade haigete vanemate pärast. Merle Sild kirjutab oma esikromaanis „Soovituskirjad“ töötu kõrgharidusega naise rasketest valikutest tänapäeva Eestis. Välismaise tööturu avanedes läheb ka peategelane Mari Kullerkupp vooluga kaasa. Viie aasta jooksul rännates satub Mari turvalisest Soomest Põhja-Inglismaa immigrantidevaenulikku väikelinna ja töötab seal dementsete psühhokroonikute hooldekodus koos teiste Eestist värvatud naistega. Maailmalinn London, kuhu Mari esimesel võimalusel põgeneb, tekitab samaaegselt unistusi nii kesklinna kunstigaleriist kui üksildasest maamajakesest Eesti vaiksete metsade keskel. Kui Alzheimeri-haige professoriproua hooldajat vajab, võtab Mari selle pakkumise vastu. Elu rahulikus mereäärses kuurortlinnas annab talle aega oma puruneva abielu üle järele mõelda. Ühel kaunil jõulueelsel päeval saadab klassiõde Birgit Anderson talle meili, mis nende mõlema üllatuseks muudab Mari elu igaveseks…

Mulle meeldib mõelda, et meie elus ongi peatükid. Mariannel on elus olnud kaks suurt peatükki – ajakirjandus ja poliitika. Ootan kannatamatult, milline saab olema kolmas.Neeme RaudVäga huvitav ja kaasahaarav lugemine. Eriti meeldisid mulle peatükid, milles on kirjeldatud eurosaadiku tegevust nii Brüsselis kui ka esindajana kolmandates riikides. Koduses Riigikogus toimuv ja erakondade omavahelised nääklemised on kajastatud iga päev japõhjalikult pressis, aga Brüsseli „köögipool“ ei ole leidnud enne sedavõrd põhjalikku käsitlust. Aitäh, Marianne!Ruth OltjerMarianne Mikko on pannud kirja oma loo senisest tegutsemisest nii Eesti poliitikas kui ka Euroopa Parlamendis. Ta on teinud seda kire ja tugeva isikliku positsiooniga. See teebki Marianne Mikko mälestused lähiajaloost hästi loetavaks, omanäoliseks ja emotsionaalseks.Puudutab see siis erisuhet Pärnumaa kaluritega, Gandhi taskuräti lugu või Põhja-Korea-visiidi liigutavat lõppu. Neid ja teisi lugusid on autoril palju rääkida. On nii üllatusi kui ka äratundmist.Urmas Paet