Книги, похожие на «Anton Hansen Tammsaare, Tõde ja õigus III»

Inspektor Morse ei tea kohe, mida arvata Oxfordi kanalisse visatud pea ja jäsemeteta laibast, aga ta kahtlustab, et see võib olla kõik, mis on jäänud järele vanaldasest õppejõust, keda nähti viimati mitu päeva varem Londoni rongi peale minemas. Olgu tõde milline tahes, inspektor on kindel, et lahendus ei ole lihtne – kunagi ei ole. Käies mööda professor Browne-Smithi jälgi läbi Londoni poolilma toplessbaaride ja nooblite bordellide, saab tema veendumus kinnitust. Tõendeid aina lisandub, aga ka laipu. Niisiis võtab Morse järgmise pindi õlut, laseb end juhtida oma verekoerainstinktidel ning lahendab juhtumi, milles ei näi olevat mingit loogikat.

Tallinna abilinnapea, endise kriminaalpolitseiniku ja eriteenistuse juhi Kalle Klandorfi põnevusromaanide sarja „Palgasõdur“ kuuenda raamatu tegevus toimub 1990. aastatel. Eesti on juba iseseisev riik ja elu edeneb tasapisi, aga Vene sõjaväelased tegutsevad ikka siinsetes baasides ja ajavad usinasti salakaubaäri.Endiselt tegutseb Tallinnas aktiivselt ka GRU kindral Nikolai Dmitrievitš, kes on suutnud sokutada „oma inimesed“ nii mõnelegi kõrgele kohale Eesti politseis ja kaitseväes. Kuid ikka ja jälle jääb kindralile ette kriminaalpolitsei komissar Mändmaa, kes pole nõustunud venelaste luureorganisatsiooniga koostööd tegema.Mändmaal endal on samal ajal hoopis teised mured. Bussiga koju Piritale sõites jääb kadunuks kaheksa-aastane Maarika, kelle vanemad elavad lahus ja isa töötab Soomes. Vaid paar päeva varem on tühjaks varastatud Pirita kooli ladu ja siis leitakse ühest Lastekodu tänava korterist keskealise naise surnukeha, nuga seljas. Kas ja kuidas on need kuriteod seotud Pirita tüdruku kadumisega? Kas komissar Mändmaa suudab selle mõistatuse lahendada või saab kindral temast enne jagu?

Eelsoodumus armastada. Kolmas raamatrma raskesse depressiooni langenud Tiina on juba aastaid vaimselt tasakaalutuna elanud hooldekodus, kus on pidanud taluma nii vaimset ahistamist kui ka füüsilist vägivalda. Tapnud meeleheites oma suurima piinaja, põgeneb ta sealt parema tuleviku lootuses, kandes südames igatsust õnne ja armastuse järele.

Põrguväravas seisva Kalevipoja meenutusi maapealsest elust, kus ta kommenteerib eeposesse kirja pandud sündmusi ja tegelasi.[…]Armsad eesti vennad ja õed, teie Kalevipoeg tervitab teid Põrgust! Meil on siin parajasti õhtune aeg. Selleks korraks on toimetused toimetatud ja askeldused askeldatud; mis täna tegemata jäi, tuleb homse varna visata. Veel mõni hiline pillikääksatus lõikab videvikurahu katki – ei ole ju noortel inimestel kusagil voodissepugemisega ruttu –, aga kohe puhun ma oma sarvel öömärguannet ja Põrgu vajub rahulisse unne.[…]