Книги, похожие на «Anton Hansen Tammsaare, Tõde ja õigus III»

Täheaja 18. köites on Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia viienda jutuvõistluse võidutööd. Siit võib lugeda koloniaalajastu Hiina ülikuid teenivatest salapärastest tegelastest, aga ka detailselt ülesehitatud aurupunk-maailmast. Vaimukas jutus sõlmib kass kuradiga lepingu, mis ta omanikule pehmelt öeldes peavalu põhjustab. Modifitseeritud dissidendid võitlevad militaarvalitsuse vastu. Sõjaväelane satub postapokalüptilises Eestis deemonlikku lõksu. Riia keisririigis kohtuvad eradetektiivid ajalooliselt tuntud suurmehega. Kübermaailma elanikud püüavad ellu jääda maatöid tehes. Elame kaasa kahe õe kannatustele sõjakeerises. Mõtleme isa ja poja suhetele külaühiskonnas, kus turistidele küttimisretki korraldatakse, ja saame teada, miks keegi pole enam hulk aega Kuul käinud.

Valge majakas on juba sajandeid olnud tunnistajaks laevade ja meremeeste hukule kohas, mida on põlvest põlve nimetatud Põrgusügavikuks. Nüüd elab majakas üks eriskummalise saladusega mees.Malin mõistab, et Viggo Larssen on lapsepõlves kogenud nii mõndagi hirmsat – ja et ta sai juba lapsena teada midagi, mida keegi poleks mingil juhul pidanud teada saama. Saladus ähvardab ilmsiks tulla, samal ajal kui Malin üritab pääseda kohtadesse, kus keegi pole varem käinud: hämaratesse ruumidesse, kus mees majakast omal ajal koos ema ja vanavanemate ning kolme kollase kanaarilinnuga üles kasvas, „Väike prints” padja all.Aasta esimesel päeval kaob riigi kõige võimukam vana daam ja keegi ei oska seletada, mis juhtus. Päikeseaia vanadekodu toas aknalaual seisab tühi linnupuur – ent leskproua, kes on riigi peaministri ja justiitsministri ema, on kadunud ning teda otsitakse üle kogu riigi.„Mees majakas” on tugeva ühis-kondliku sõnumiga põnevik. See räägib isemoodi lastest, kes kasvavad oma eripäraga üles ega saa sellest iial päriselt lahti. Vaimudest ja surmast ning võimumeestest, ärigurudest ja meediastaaridest. Ning saladustest, mida üritatakse varjata nii iseendi kui ka teiste eest.

On ajaloo kõige vihmasem talv, jõulude lähenedes tõusevad jõed üle kallaste ja talunike põllud jäävad sügava vee alla. Weston St Ambrose’i külas nähakse, kuidas jões triivib allavoolu noore tüdruku surnukeha, ja kui see erakliku kirjaniku maja juures maabumissilla alla kinni jääb, taipab kirjanik kohkudes, et ta tunneb seda jõhkra mõrva ohvrit …Tegemist on Eesti lugejale hästi tuntud Ann Grangeri krimisarja „Campell ja Carter lahendavad mõrvalugu” viimase raamatuga. Samast sarjast on kirjastuses Varrak ilmunud romaanid „Sopp, saast ja surnud” (2011), „Hukatus, häving ja mõrv” (2011) ja „Tellised ja surm” (2014). 256 lk

Ootamatust töökaotusest šokis Lilian kohtub peol noore naisega, kes toob temas esile uued tunded ning avab vanad haavad. Kui Lilian kutsutakse tegema valimiskampaaniat peaministrikandidaat Triinu Tuhalale, sukeldub ta töösse halastamatus poliitikamaailmas. Hoolimata tempokast karjäärist ja mehest tema elus ei saa ta peast 20-aastast Monat. Tänapäeva Eestis aset leidva sündmustikuga romaani keskmes on naiste kehad, kogemused, pinged, hirmud ja võimalused. Romaani käsikiri võitis 2019. aasta romaanivõistlusel kolmanda preemia. „Kriipiv ja ehe. Korraga kõige robustsem ja kõige endassehaaravam raamat, mida ma Eesti kirjanikult viimasel ajal lugenud olen. Jah, muidugi on see ilukirjandus, aga selles raamatus on rohkem elulist tõde kui mõnes dokumentaalprojektis ja ma usun, et „Tüdrukune” toob kaasa väga palju väga olulisi vaidlusi väga paljudes seltskondades.” – Keit Pentus-Rosimannus„Lugemine oli valus. Kui ma saaksin, teeksin selle raamatu kohustuslikuks kõigile meestele. Ja nendele, kes söandavad rünnatud naistele öelda, et nad on äkki ise seda põhjustanud.” – Andrei Hvostov „Me peame rääkima oma lugusid. Et keegi ei arvaks, et on ainuke, kes on end niimoodi tundnud. Eia julgeb rääkida neist asjust, millest tavaliselt ei räägita – julgelt, ausalt ja kaasahaaravalt!” – Evelin Võigemast„See on provokatiivset laadi armastuslugu kahe naise vahel, mis on aktuaalne ja lõikab vahedalt. Värske ja usutav. Lugesin läbi ühe hooga.” – Tiit Aleksejev