Книги, похожие на «Anton Hansen Tammsaare, Tõde ja õigus II»

Mihkel Ulmani väljamõeldud ja Kati Saara Vatmanni romaniseeritud «Kättemaksukontori» uus köide sisaldab kaks osa: «Kirst» ning «Kulturistid ja kummipuu». Kui sündmusi on keeruline ise välja mõelda, siis tuleb muidugi elust enesest maha kirjutada – värvi siin igatahes jätkub. Aga kui elu hakkab jub raamatust šnitti võtma, siis on asjad karmid. Siis ei aita ka advokaadid, nii et pöörduge Kättemaksukontorisse! None

Üksi on külm. Üksi on kurb. Üksi on paha. Seetõttu saab igast üksikust inimesest pikapeale ikka luuletaja, kas siis neid laule heaks peetakse või mitte, on juba iseasi. Ükspuha mis, aga üksi ei tahtnud enam olla. Nii varisebki kokku suurmeeste iseloom, kes on kavatsenud ennast maailma eest peita, kloostrisse, kõrgmägedesse ja džunglitesse. Juba mõni tund pärast kauaoodatud rahu saabumist tahetakse metroosse tagasi, otsitakse üles lähim inimsööjate suguharu, peaasi et saaks kellelegi oma südame tühjaks rääkida.

Noor mees ärkab haiglavoodis. Tal ei ole aimugi, kes ta on või kuidas ta sinna sai. Arst ütleb talle ta nime, aga ta ei mäleta seda. Ta ei mäleta midagi. Lootuses taastada enda unustatud minevik, hakkab Innokenti üles kirjutama killustatud mälupilte, mis viivad 20. sajandi algusaastate Peterburi, räägivad lapsepõlvest ja esimesest armastusest, jutustavad 1917. aasta revolutsioonist Venemaal ja sellele järgnenust. Aga kuidas suudab ta nii täpselt mäletada toonast aega – vestlusi, lõhnu ja hääli, kui kalendris on 1999. aasta ja mees on veel noor?Jevgeni Vodolazkini „Aviaator“ on osaliselt inspireeritud kirjaniku mentori, viis aastat koonduslaagris veetnud Vene akadeemiku Dmitri Lihhatšovi mälestustest. Päeviku vormis kirja pandud romaan ei keskendu siiski sedavõrd Venemaa heitlikule ajaloole, kui pigem igapäevaste pisiasjade – puudutuste, vestluste, häälte ja lõhnade – tähtsustamisele. Kas nendes peitubki õnn? Kolme tegelaskuju kirjelduste kaudu jõuavad lugejani armastus ja kaotusvalu ning realistlik pilt nii 20. sajandi algusaastate kui ka 1990. aastate Venemaa argielust ja tõekspidamistest. Romaan, millest leiab vihjeid nii Bulgakovi kõrgteosele „Valge kaardivägi“ kui ka Dostojevski „Kuritööle ja karistusele“, kindlustab Vodolazkini positsiooni Vene nüüdisaegsel kirjandusmaastikul.Jevgeni Vodolazkin, keda kutsutakse ka uueks Umberto Ecoks ja Venemaa Márqueziks, sündis 1964. aastal Kiievis ning elab Peterburis. Ta on vanavene kirjanduse, Venemaa keskaja ja folkloori ekspert ning erialateadmised on leidnud olulisel määral kasutust ka kirjaniku loomingus. Varasemalt on eesti keeles Vodolazkinilt ilmunud romaan „Lavr“ (2014), mis pälvis Venemaa maineka kirjanduspreemia Bolšaja Kniga ja Jasnaja Poljana auhinna. Vodolazkini teoseid on avaldatud enam kui 30 keeles.

Me eeldame, et kohtunikud on õiglased ja targad. Nende ausus ja erapooletus on kogu kohtusüsteemi alustala. Me usaldame nende hooleks õigusemõistmise, kõigi protsessi osaliste õiguse kaitse, seadusrikkujate karistamise ning korrektse ja tõhusa kohtumenetluse. Ent mis saab siis, kui kohtunik ise rikub seadust või võtab altkäemaksu? Seda juhtub harva, kuid siiski. Lacy Stoltz on Florida Kohtute Haldamise Nõukogu uurija. Ta on jurist, mitte politseinik, ning tema ülesanne on reageerida kaebustele, mis esitatakse kohtunike ametialase käitumise kohta. Üheksa aastat selles ametis on talle selgeks teinud, et enamasti on probleemid tingitud teadmatusest, mitte korruptsioonist. Ometi jõuab lõpuks ka tema lauale korruptsioonijuhtum. Minevikus advokatuurist välja visatud jurist on uue identiteediga tagasi ametis. Tema nimi on nüüd Greg Myers ja ta väidab end teadvat ühte Florida kohtunikku, kes on varastanud rohkem raha kui kõik ülejäänud korrumpeerunud kohtunikud kokku. Mitte ainult Florida korrumpeerunud kohtunikud, vaid kõik kohtunikud kõikides USA osariikides terve ajaloo jooksul. Kust see ebaseaduslik sissetulek pärineb? Paistab, et kohtunik on olnud salaja seotud suure kasiino ehitamisega põlisameeriklaste reservaati. Rannikumaffia rahastas kasiinot ja riisub nüüd selle igakuistelt sularahatuludelt rasvase koore. Kohtunik saab oma osa ja pigistab silma kinni. Kõik teenivad raha ja kõik on rahul. Greg aga soovib sellele lõpu teha. Tema ainus klient on isik, kes teab tõtt ning tahab salakaebuse eest Florida seaduse järgi mitmemiljonilise hüvitise saada. Greg esitab kaebuse Kohtute Haldamise Nõukogule ja uurimine määratakse Lacy Stoltzile, kellel tekib otsekohe kahtlus, et see juhtum võib kujuneda ohtlikuks. Mitte aga lihtsalt ohtlikuks, vaid eluohtlikuks.

„Lõpetamata mõrvas” kohtub lugeja taas Campbelli ja Carteri, aga ka tegevusse naasnud Mitchelli ja Markbyga. Pensionipõlve nautiv Alan Markby kuulab hämmastunult oma aedniku Josh Browningu tunnistust. Viimane räägib, et lapsepõlves, kahekümne aasta eest, leidis ta koos oma õe Dilysega linnakese lähedalt metsasalust noore naise laiba. Pahandust kartes jätsid lapsed avastuse enda teada, kuid nüüd avastas Browning õe asjade hulgast surnule kuulunud käeketi ja otsustas juhtunu üles tunnistada. Ja kellele veel, kui mitte mehele, kellega ta on aeda hooldades sõbraks saanud – endisele politseikomissarile Alan Markbyle.Kahekümne aasta tagune kadumisjuhtum võetakse uuesti uurimise alla. Kahe põlvkonna ja kahe jaoskonna politseinikud ühendavad jõud, et osutada kadunud tüdrukule viimane teene – tuua tõde päevavalgele.