Книги, похожие на «Anton Hansen Tammsaare, Tõde ja õigus II»

Kaheksas raamat sarjas „Aja jälg kivis“ viib lugeja teiselepoole ookeani, Ameerika Ühendriikidesse.Rännak algab pealinnast Washingtonist ning riigi tähtsaimast hoonestKapitooliumist. Külastame ka Valget Maja ja tutvume USA esimestelepresidentidele pühendatud mälestusmärkidega.New Yorgis saame teada, kuidas kerkisid Manhattanile omavahel kõrgusesvõistlevad pilvelõhkujad ning kuidas jõudis Vabaduse saareleantiikdrapeeringuisse mähitud leedi Vabadus – Vabadussammas. Uurime järele,kuidas ehitati uhke Brooklyni sild ja suursugune New Yorgi Keskvaksal, heidamepilgu hiigellinna alla metroosse ja Guggenheimi muuseumi Manhattanipilvelõhkujate keskel. Võrratus Kalifornias ootavad meid unelmate vabrik Hollywood, Päikeseloojangubulvar Los Angeleses ja ajakirjandusmagnaadi William Randolph Hearsti luksuslikloss San Simeonis. Mingil juhul ei tohiks imetlemata jätta Kuldvärava sildaSan Franciscos. Saame teada ka selle, kuidas kerkis Nevada tolmusesse kõrbelinna Las Vegasesseesimene hiilgav kasiinohotell Flamingo ning kuidas Elvis Presley päästis sellelinna meelelahutusäri.Ja siis on aeg rännata lõunasse, muusikalinna Memphisesse, Beale Streetile,Päikesestuudiosse ja Elvise koju Gracelandi ning lõpuks salapärasessevoodoohõngulisse Louisianasse, Baton Rouge’i, kuhu kerkis 19. sajandi keskelkummaliselt keskaega meenutav uusgooti loss.

Mika Waltari üks tuntumaid romaane „Sinuhe“, mis kirjeldab arst Sinuhe elu ja seiklusi umbes 1390-1335 enne Kristust, on tegelikult eesti keeles juba ilmunud – 1954. aastal Kanadas, väliseesti kirjastuses Orto. Tõlke autoriks eesti lingvist ja keeleuuendaja Johannes Aavik. Tänaseks on Aaviku tõlge vananenud, ka on seal kasutatud mitmeid keeleuuendusi, mis kunagi käiku ei läinudki. Samuti on Aavik tekstiga üsna loominguliselt ringi käinud, seda kohati muutes ja kohati lõike vahele jättes. 1954. aasta väljaanne ja sellest 1991. aastal tehtud kordustrükk on Eestis ka haruldusteks muutunud ega ole laiemale lugejaskonnale enam kättesaadavad, seega on Piret Saluri uus tõlge sellest Waltari parimaks peetud romaanist tänaseks enam kui asjakohane.

Hendrik Groen võib ju vana olla, aga veel mitte surnud ning ta ei kavatse sugugi alla anda. Tõsi küll, ta jalutuskäigud jäävad järjest lühemaks, sest jalad ei taha hästi koostööd teha, ja ta peab sagedasti arsti juures käima.Tehniliselt võttes on ta rauk. Aga miks peaks elu sellegipoolest koosnema toataimede taga kohvi joomisest ja lõpuootusest?Lühikeste, pealtnäha kergete, kuid eelkõige avameelsete päevikukatkete abil saame koos Hendrik Groeniga kaasa elada Põhja-Amsterdami vanadekodus tegutseva mässajate klubi „Vanad, Kuid Mitte Surnud“ elu tõusudele ja mõõnadele. Aasta viimasel päeval on sellele sarmikale vanahärrale küllap õige raske hüvasti öelda.„Salapäevik“ on rahvusvaheline bestseller, mida on praeguseks tõlgitud ligi kolmekümnesse keeldeLõbus ja avameelne – suure südamega lugu, see haaras mind oma eneseiroonilise huumoriga, huvitavate tegelaste ja oluliste teemadega. Igaühele, kes loodab väärikalt vananeda, on siin palju mõtteainet.Graeme Simsion, „Naiseotsingu” ja „Abielu Rosiega” autorSelles raamatus saab palju naerda, kuid see on hoopis enamat kui lihtsalt komöödia. See on lugu sellest, kuidas sõprus, omakasupüüdmatus ja väärikus on inimese elus kesksel kohal. Kui ma olen vana mees, tahan ma olla Hendrik Groen.John Boyne, „Poiss triibulises pidžaamas” autorHendrik Groen on kuningas. Minu 78aastane ema jääb tasapisi dementseks. Lehti ega ajakirju ta enam ei loe, ainult vanad fotoalbumid suudavad ta tähelepanu veel viieks minutiks köita. Aga Hendrik Groen suutis ta naerma ajada ja ta luges raamatut vähemalt pool tundi järjest.Ray Kluun, „Love Life” autorSeda raamatut lugedes ma naersin pisarateni ja siis ma naersin ja nutsin veel.David Suchet

Selles raamatus on tõestisündinud humoorikad loomalood Soomaa kandist. Soomaa on metsik paik, kus püsielanikke on vaid sadakond. Karudel, huntidel, ilvestel, aga ka näiteks rästikutel on seal hea põli, segajaid ja häirijaid on vähe. Sama tunnet naudivad ka kohalikud elanikud. Nende kahe kogukonna kokkupuudetest ongi sündinud põnevad ja naljakad lood. Raamatu autor Edu Kuill on töötanud Soomaa Rahvuspargi külastuskeskuses, pidanud turismitalu, olnud Kõpu vallavolikogu esimees ja kohaliku kooli õpetaja. Rahvapärimusi uurides avastas ta enda jaoks ka šamanistliku eluviisi.