Книги, похожие на «Anton Hansen Tammsaare, Tõde ja õigus I»

Lockhart Valley külakest Inglismaal valdab elevus – lõpuks ometi on Kanarbiku mõisa ilmunud peremees. Ta on noor, nägus ja vallaline ning see on kohalikele neidudele kõige tähtsam, sest külla ei ole jäänud enam ühtki vaba meest. Kellele neist saatus naeratab? Kas kaunitar Lilyle, kunstnik Agathale, häbelikule Gerryle või hoopis karmile ja ebasõbralikuna tunduvale Meganile?

Eelsoodumus armastada. Kolmas raamatrma raskesse depressiooni langenud Tiina on juba aastaid vaimselt tasakaalutuna elanud hooldekodus, kus on pidanud taluma nii vaimset ahistamist kui ka füüsilist vägivalda. Tapnud meeleheites oma suurima piinaja, põgeneb ta sealt parema tuleviku lootuses, kandes südames igatsust õnne ja armastuse järele.

Järjes raamatule „Kutsuge ämmaemand“ jätkab East Endispõetajana töötanud Jennifer Worth lugudega 1950ndate Londoni vaesteelust-olust ja neist, kellele ei pakkunud elu muud võimalust kui parandusmaja,kuid kes ennast sellest hoolimata välja rabelesid. Siin on lugu Jane’ist, kesNonnatuse majas koristas: tema sattus parandusmajja juba imikueas ja olioletatavasti aristokraadi vallaslaps. Peggy ja Franki vanemad surid pooleaastasevahega ja lapsed jäid lageda taeva alla … Kõik need lood annavad haaravapildi, parandusmaja varjudest, mis alati neid inimesi saatsid, aga niisamutivisadusest ja hingejõust, mis lihtsatel inimestel raskusi ületada aitas.

Selles raamatus jätkub „Elavate surnute“ maailma vihatuima mehe – Kuberneri – elu ja võimuvõitluse tutvustus Woodbury linnas, mis algas raamatus „Elavad surnud: Kuberneri tõus“. Tema peamiseks vastaseks on keerulise saatusega neiu nimega Lilly Caul, kes ei suuda taluda kuberneri meetodeid linnarahva lõbustamiseks – omalaadseid gladiaatorivõitlusi elavate surnute ja inimeste vahel või ka inimeste endi vahel, kes Kubernerile ei meeldi. Samas on Lilly seesmise vastasseisu mingil määral tekitanud tüdruk ise, olles äärmiselt rahulolematu iseendaga, mis sunnib teda peaaegu enesehävituslikule teele.Seega saavad postapokalüptilises maailmas inimesed niinimetatud „elavate surnutega“ mingil viisil hakkama, kuid hakkama ei saa nad teiste pingeolukorras inimestega. Mida me maailmas kõige rohkem kardame, oleme me ise.