Книги, похожие на «Timo Porval, Tarvi Tiits, Just nii, härra seersant! Kahe ajateenija aus lugu Eesti Kaitseväest»

“Olen naine, olen eestlane, olen kahe lapse ema, olen abikaasa, olen tütar ja olen õde, olen tädigi, olen inglise keele filoloog ja tõlkija, olen raamatukirjutaja ja blogija, vahel koguni ajakirjanik, olen, olen, olen…. Ent kui ma ütlen, et olen moslem, siis olekski justkui kõik öeldud,” kirjutab Nele Siplane raamatu sissejuhatuses. Raamat annab ülevaate islami olemusest, rääkides samas ka autori enda teest islamini, seda üldse mitte ainuvõimalikuks teeks pidades. “Inimesed ikka leiavad endale teeviitu, mille suunas edasi minna, olgu selleks siis islam või budism või mis tahes õpetus. Islam tuli minu ellu ajal, mil vajasin edasiminemiseks eneseusku, mõtestatust, turvalisust, loogilisust, tugevaid seinu oma tulevasele majale. Kõike seda olen ma islamist ka leidnud, ja seeläbi ka rahu ja tasakaalu. Islam tähendab mulle ennekõike siiski eluviisi kui sellist. Tähendab juhatust, mille järgi rahujalal elada,” kirjutab ta. Raamatu sõnum on, et iga päev on uus päev, on uus algus, on uus võimalus. Iga päev on parim päev ja täna on esimene päev nende päevade jadas. Autorist: Nele Siplane on Egiptuses El Mansūras elav eestlanna, kellelt on varem ilmunud raamatud “Egiptimaa. Eestlanna Elu loori varjus”, “Egiptimaa II. Eestlanna ja tuhat üks ööd” ning kes on kokaraamatu “Araabia köögi radadel. Egiptuses ja Marokos” kaasautor.

Konrad Mägi (1878-1925) elulooline raamat antakse välja paralleelselt eesti, inglise ja itaalia keeles, tähistamaks Konrad Mägi suure isiknäituse toimumist Roomas Galleria Nazionale d´Arte Modernas (avamine 9. oktoobril 2017). Teos on suunatud laiemale lugejaskonnale ning lisaks Mägi elule ning loomingule tutvustab see ka 20. sajandi alguse Eesti kultuurielu. Eraldi vaadeldakse Konrad Mägi loomingu saatust viimase saja aasta jooksul, mil seda on püütud nii ära keelata kui kanoniseerida. Raamatu autor on Eero Epner, kujundaja Tiit Jürna, väljaandja Enn Kunila. Teose on tõlkinud itaalia keelde Daniele Monticelli, inglise keelde Peeter Tammisto. Raamat on varustatud mitmete Konrad Mägi elulooliste fotodega ning kümnete maalireproduktsioonidega. Konrad Mägi oli Eesti esimesi modernistlikke maalikunstnikke, kelle looming äratas kohe väga laialdast tähelepanu. Mägi tööd on sisendusjõulised ning värvirikkad, kujutades peamiselt maastikke nii Eestis, aga ka Norras ning Itaalias. Mägi jaoks oli loodus paik, kus ta tajus sakraalset ning metafüüsilist mõõdet. Selle edasiandmiseks kasutas ta värvipaletti, mille kirkus ja jõud on silmapaistev. Erinevatel põhjustel ei ole seni olnud võimalik tema loomingut piisavalt sageli tutvustada väljaspool Eestit ning Mägi nimi ei ole jõudnud Euroopa kultuuriajalukku. Käesolev lisaks eesti keelele ka itaalia ja inglise keeles ilmuv teos on üks osa Konrad Mägi tutvustamisest laiemale maailmale.

Mis oleks Vene estraad Alla Pugatšovata? Teda võib armastada või vihata, pidada suurepäraseks lauljaks või kergemeelseks tuulepeaks, nõudlikuks professionaaliks või autoritaarseks matrooniks, aga teda tunnevad kõik. Vähemasti arvavad, et tunnevad. Ta on siiani üks Venemaa mõjukamaid naisi, kuigi lahkus lavalt juba mitu aastat tagasi. Milles peitub tema saladus?Aleksei Beljakovi raamatust selgub, kuidas ema nahutas väikest Allat märja käterätiga, et too õpiks solfedžot, kuidas Pugatšova sattus juhuslikult festivalile Kuldne Orpheus ja leidis laulu „Arlekino“, kuidas peksis segi lavastajast abikaasa uue Žiguli aknad, kuidas teda aitas KGB kindral, kuidas lauljatar tahtis lahkuda Nõukogude Liidust pärast skandaali hotellis Pribaltiiskaja, kuidas ta vaakus elu ja surma piiril pärast plastilist operatsiooni Šveitsis, kuidas temast sai imeliste kaksikute ema ja mis on tema erakordse elurõõmu saladus.Alla Borissovna on mitu korda tahtnud ka ise oma elulugu kirja panna, kuid väidetavalt olevat talle ennustatud, et siis juhtub tema elus midagi halba. Sestap soovitab ka Alla ise just seda raamatut.„Väga raske on öelda Pugatšova kohta midagi, mida keegi veel ei tea, aga Beljakov on sellega hakkama saanud. Autor on suutnud hoida tasakaalu peategelase isikliku elu ja loometegevuse vahel: raamatus on kõik tihedalt läbi põimunud ja üks lugu läheb teiseks üle loomulikult. Andest, sihikindlusest, skandaalidest, kaklustest, alkoholist, muusikalistest triumfidest ja isiklikest läbikukkumistest, müstikast, kuraasist, võitudest ja vigadest kujuneb lai kujutluspilt artistist, kes on endiselt meie esilaulja. Paljud on püüdnud seda edu korrata, aga neil on puudu jäänud kõige olulisemast: selleks et see kõik toimiks, on vaja olla Pugatšova,“ kirjutab raamatu kohta Aleksei Mažajev InterMediast.

See on lugu lastest, kes kistakse ajaloo pöördelisel hetkel elu hammasrataste vahele. Käib Teine maailmasõda. Sadakond eesti last evakueeritakse Venemaale. Aeg on heidutav, aateline, surmatoov, kuritegelik, aga neile lihtsalt lapsepõlv.Sattusin raamatu tegelastega kokku ajal, mil rahvas laulis öistel laulupidudel, maa oli vabadusihast tiine, meedia kees poliitikast. Kuues meel ütles, et sellest inimlaste peal läbiviidud ebatavalisest eksperimendist ei saa mööda minna. Salvestasin ja panin kirja, mis sest, et tol hetkel tundus lugu mulle endalegi minevik, mil juba hall habe suus. Aeg polnud veel küps meenutusteks. Kas neid lapsi päästeti või represseeriti, õpetati või loputati, keelitati või sunniti? Ja samas on loos kuhjaga koomikat. Ilma huumorita oleks juhtunut võimatu seedida.Siin on kirjas tõestisündinud episoodid. Tegelaste jutustusi on tihendatud, nimesid muudetud. Loo igas tegelases võib olla midagi mitme reaalse isiku saatusest.Võiksin kujutleda ennast kirjanikuks. Aga seda ma ei ole. Saan esitada vaid ajakirjaniku fiktsiooni, vaadata suuri sündmusi tavaliste inimeste seisukohast.

Ajal, mil Euroopa Liidu reakodanik on harjunud sisustama oma külmkappi supermarketist ostetud anonüümsete purgikestega ega tee loodusesse sattudes vahet kuuse ja kase vahel, mõjub Onu Bella otsekui mõni Jules Verne’i kangelane, kes üksikule saarele jõudes millestki puudust ei tundnud. Ammendamatud teadmised kokakunsti ning aianduse valdkonnas muudavad Onu Bella alistamatuks – tema oskab iga puuoksakese enda heaks tööle panna, näiteks hõlmikpuu lehtedega peseb ta pead ning tulemus saab hea. Arusaadavalt ei hoia Onu Bella oma teadmisi endale, vaid jagab lahkelt lugejatega. Seetõttu on tegemist väga praktilise teosega, mida võib lugeda ka kui koka- või nõuanderaamatut. Aga kuna autoriks on Onu Bella, siis lisandub sellele veel palju muud. Sest onud võivad rääkida millest tahes, alati on huvitav. Teate ju küll – hunt vaatab ikka metsa poole, sama lugu on onudega! Meeldivat külaskäiku ja tundke end Onu Bella juures nagu kodus! Andrus Kivirähk (kirjanik)