Книги, похожие на «Tiit Lääne, Jüri Tarmak»

Muda, higi ja pisarad on ülipopulaarse seikleja ja teletähe Bear Gryllsi adrenaliinirohke autobiograafia. Bear Grylls on endine Briti eriüksuslane, mees, kes on alati otsinud üliohtlikke väljakutseid ning tema autobiograafiat saab lugeda ka kui tõsielupõnevikku või seiklusromaani – see on täis nappe pääsemisi ja tähelepanuväärseid saavutusi, mis teeks uhkeks iga seikleja.

13. oktoobril 1972 rammis Uruguay õhujõudude lennuk 3600 meetri kõrgusel Andides mäge. Lennuki pardal oli 45 inimest, nende hulgas ka Uruguay Old Christiansi ragbiklubi, teel mängima ühe Tšiili parima ragbimeeskonna vastu.„Me kukkusime alla. Lennuk kukkus alla. Me kukkusime mägedesse. Me oleme siin lõksus.“Ellujäänud 16 inimesel tuli oodata 72 päeva – nad päästeti 23. detsembril 1972.„Esimestel tundidel polnud mitte midagi, ei hirmu ega kurbust, ei aja kulgemist, isegi mitte ühegi mõtte ega mälestuse vinet, vaid must ja täielik vaikus,“ alustab autor Nando Parrado ilustamata kirjeldust neist päevist. „Meie lugu võis küll inspireerida miljoneid inimesi kui jutustus inimhinge vastupidavusest, kuid minu jaoks olid need mägedes veedetud päevad täis südamevalu, õudu ja asendamatuid kaotusi,“ ütleb ta.

Poolatarist kunstniku Irena Baruch Wiley (1906–1972) elusaatus oli kirju ja huvitav. Abiellunud 1934. aastal Ameerika diplomaadi John Cooper Wiley´ga (1893–1967), sattus ta mehe ameti tõttu maailma eri paigusse, üks põnevam kui teine. Wiley´del tuli elada ja töötada Stalini-aegsel Venemaal, Anschlussi-eelses ja aegses Austrias, Salazari-aegses Portugalis, Colombias, Panamas, Iraanis, lisaks reisid teistessegi riikidesse. Meile, eestlastele, on oluline tõsiasi, et aastail 1938–1940 oli Wiley Ameerika saadik Eestis (mida ta nimetab naeratavaks maaks) ja Lätis. Nõnda olid Wiley´d nii nende kahe Balti riigi sõjaeelse eluolu kui ka hilisema annekteerimise tunnistajaiks. Sellest kõigest ja paljust muustki jutustab Irena Wiley oma mälestusteraamatus „Kahekümne aastaga ümber maailma“. Diplomaadi naisena teab ta rääkida poliitikast, kunstnikuna näeb aga ka iga maa elu emotsionaalsemat, maalilisemat, inimlikumat poolt.

"See on hoogne ja haarav lugu geniaalsest tennisevirtuoosist, kaheksateistkümne suure slämmi võitjast, kes kõigest hoolimata on alati jäänud iseendaks.Ühe vähese ajakirjanikuna tunneb raamatu autor René Stauffer Federeri ning teda ümbritsevat väga lähedalt ‒ ta on aastaid Federeriga kaasa reisinud, näinud oma silmaga, kuidas Federer 2016. aastal ootamatult hooaja katkestas ja kuidas ta pärast kriisi taas tippu tõusis. Stauffer kirjeldab põhjalikult, millised inimesed, treenerid ja meetodid on Federeri uskumatule karjäärile kaasa aidanud ja miks jääb tema mõju tennisemaailmale kestma ka pärast tema aktiivse karjääri lõppu."