Книги, похожие на «Tiit Lääne, Erika Salumäe»

Eesti Vabariigi taastuleku aegu ilmus meie avalikku mõtteruumi uus salapärane nimi – Fanny de Sivers (1920‒2011). Pärnus sündinud keeleteadlane, etnoloog, filosoof, esseist ja tantsija jõudis enne Teise maailmasõja puhkemist õppida Tartu Ülikoolis romaani keeli ja kunstiajalugu, ent abikaasa Hans Georg von Siversi päritolu tõttu olid nad sunnitud 1941. aastal Eestist lahkuma. Fanny de Sivers jätkas akadeemilisi õpinguid erinevates Euroopa ülikoolides, kuid unistas hoopis elukutselise balleriini karjäärist. Kuigi ta sooritas ka Breslau balletikoolis riikliku eksami, oli ta terviseprobleemide tõttu siiski sunnitud sellest teest loobuma. Tema koduks sai Pariis, kus ta elas 60 aastat. Aukartustäratavalt mitmekülgse autorina hakkas ta taasiseseisvumise järel avaldama Eesti ajakirjanduses artikleid väga erinevatel teemadel. Käesolev kogumik on esimene köide kolmeosalisena kavandatud Fanny de Siversi kogutud teostest ja see koondab kirjutisi sellistel teemadel nagu kristlik Euroopa, eesti vaimulaad, Maarja seotus kodumaa kui Maarjamaaga, Piibel, jumalaküsimus, jõulud jne. Lisaks artiklitele sisaldab kogumik Fanny de Siversiga tehtud intervjuusid, mis avavad tema põnevat isikut ja elukäiku.

Üle kolmesaja lehekülje täis meie oma Eestimaa treenerite läbielatud juhtumite, kogemuste, põhimõtete ja järeldustega. Lugeja saab teada mitmed erinevad teed kuidas üks või teine treener oma teed alustas, milliste karidega kohtus ja kuidas neid ületas, kuidas tulid esimesed võidud ja ka kaotused ning kuidas kõigest sellest välja tuldi ja siiani oma teed jätkatakse.Aavo Põhjala, Anatoli Šmigun, Anna Levandi, Avo Keel, Jaak Salumets, Jüri Post, Kalmer Musting, Mart Siliksaar, Matti Killing, Helen Nelis –Naukas, Rein Ottoson, Toomas Merila, Tõnu Kaukis toovad meieni treenerielu rõõmud ja mured.Saame teda miks üks või teine treener kindlasti ei tee või siis samas peab ülioluliseks. Millised on põhimõtted millega on edu saavutatud ja kuna on tulnud tunnistada, et oleks saanud paremini. Puudu pole ka elulistest seikadest nii sportlastega seonduvalt , kui ka väljaspool seda. Isegi saame teda kellel on kasutuses „ elueliksiir“ mis toob haigusest välja ühe päevaga ning ka selle retsepti ja kasutusjuhendi.Mõned vahepalad, treenimise ajaloost, meie edukate sportlaste arvamustest aegade tagant oma treenerist ja üht-teist veel. Väärikas kokkuvõte meie tänase päeva treenerite oskusteabest ja mõtetest. Olgu see kõik väikeseks kummardus kõigile kes seda ametit on pidanud ja hetkel peavad Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva eel. Eks seetõttu ole ka pealkirjas äratoodud sõna – kogemus- suure tähega, et see kogemus mida meie treenerid on aegade jooksul talletanud , väärib lugupidamist ja suurt austust.

Poolatarist kunstniku Irena Baruch Wiley (1906–1972) elusaatus oli kirju ja huvitav. Abiellunud 1934. aastal Ameerika diplomaadi John Cooper Wiley´ga (1893–1967), sattus ta mehe ameti tõttu maailma eri paigusse, üks põnevam kui teine. Wiley´del tuli elada ja töötada Stalini-aegsel Venemaal, Anschlussi-eelses ja aegses Austrias, Salazari-aegses Portugalis, Colombias, Panamas, Iraanis, lisaks reisid teistessegi riikidesse. Meile, eestlastele, on oluline tõsiasi, et aastail 1938–1940 oli Wiley Ameerika saadik Eestis (mida ta nimetab naeratavaks maaks) ja Lätis. Nõnda olid Wiley´d nii nende kahe Balti riigi sõjaeelse eluolu kui ka hilisema annekteerimise tunnistajaiks. Sellest kõigest ja paljust muustki jutustab Irena Wiley oma mälestusteraamatus „Kahekümne aastaga ümber maailma“. Diplomaadi naisena teab ta rääkida poliitikast, kunstnikuna näeb aga ka iga maa elu emotsionaalsemat, maalilisemat, inimlikumat poolt.