Книги, похожие на «Tiit Aleksejev, Müürideta aed»

Uus Dornochi krahv on vastu võtnud McDornide klanni juhi koha, kuid see pole tema jaoks kerge. Ta on pime ega mõista oma alamate keelt, kuna on üles kasvanud ja hariduse saanud Inglismaal. Vara McDorn on nõus mehele appi tõttama ja tema abiliseks hakkama.Krahvi juures olles saab neiu teada, kuidas krahv nägemise kaotas. Vara teab, kust abi leida, kuid enne seda nurjab ta salanõu, mille käigus meest tappa tahetakse. Lõpuks sunnib saatus, mis on krahvi ja Vara kokku viinud, nad teineteisesse lootusetult armuma.

Eaglefieldi hertsog on tüdinenud. Tüdinenud kuninga Hiina paviljonist, kõrgema seltskonna glamuursetest inimestest, kaunitest naistest, kes ennast ta käte vahele heidavad. Ta on nii eriline, kena ja rikas, et miski tema elus ei ole väljakutse. Sõber Harry Hampton ütleb talle, et hertsog näeb maailma läbi klaasi ja teeb talle ettepaneku kõndida kaheksakümmend kilomeetrit Brightonist Eagle Halli – riietatuna tavaliseks meheks. See on kihlvedu, mis muudab hertsogi elu, sest teel kohtab ta Alysiat, kaunist tütarlast, kes tahab end uputada…

Tõnn Sarv ei ole tavaline eestlane. Võib-olla varem oli, aga pärast seda kui ta Taimaale elama sattus, näeb ta Eesti elu mõnevõrra teistmoodi. Piltlikult öeldes isegi nii, nagu vaataks ta seda kusagilt teiselt planeedilt. Kaugelt Taimaalt, kus – nagu ta ise tunnistab – inimesed suure osa ajast ei teegi suurt midagi, vaid tunnevad elust rõõmu, paistab eestlaste pidev sagimine-trügimine, materialismikultusele orienteeritus hoopis teistmoodi. Sealt Eestis käies võib kodumaa teda rõõmustada, ent niisamuti ka kurvastada. – Askur Alas, Eesti Ekspressi ajakirjanik.

Mida õigupoolest tähendab see, kui inimene ütleb, et ta on üht või teist raamatut lugenud? Kust jookseb piir lugemise ja lehitsemise, mittelugemise ja unustamise vahel?Väljakutsuva pealkirjaga teoses kutsub prantsuse esseist, kirjandusõppejõud ja psühhoanalüütik Pierre Bayard (sünd. 1954) meid mõtisklema raamatute ja nendest rääkimise üle ning eelkõige ületama raamatu mittelugemisega seotud häbi, näidates, et raamatute tundmaõppimiseks võib olla tõhusamaidki viise kui nende lugemine. Oma väidete kinnituseks toob ta ohtralt näiteid kirjandusklassika vanemast ja uuemast ajaloost.Raamatu lõpus on tõlkija Tanel Lepsoo saatesõna, mis autori väidetega polemiseerib ja neid edasi arendab.