Книги, похожие на «Tiia Krass (tõlkija), Inglise muinasjutud ja muistendid»

Las ma ka vaatan, palus Kriimik ja piilus läbi pikksilma. No on tõesti ebatavalised kaljud…võib-olla need on sellised majad. Äkki on see linn: mäletad, millised hämmastavad majad Päkeselinnas olid? Mis linn see sul kõrbes on?! vaidles Pundar. Me oleme lihtsalt päikesest üle kuumenenud ja nüüd on teil hallutsinatsioonid, nägemused, see tähendab. Aga võib ka olla, et see on tõeline miraa˛ – nägemispettus. Kõrbes juhtub kuumaga seda tihti. Aeg möödus, aga nägemus ei haihtunud. Vastupidi, ka teised põnnid ja tirtsud märkasid juba ilma pikksilmatagi mingeid hallide ehitiste kuhjatisi. Sai selgeks, et eespool on tõesti mingi tohututest kuubikutest kokkulaotatud linn.

None

Raamatus, mis kannab žanrimääratlust „võrumaagia“ on Kagu-Eesti elust inspireeritud ja üle vindi keeratud huumoriga lood, kus sulandub maaelu argipool ja fantaasiamaailm.Kuidas panna aru pähe end sortsiks pidavale külamehele, kes naiivseid naisi ära kasutab? Kuidas päästa surmasuust ahne Järvevana, kes pole nõus mürgitatud metsajärvest kullakotita lahkuma? Milline needus on tabanud jänesekasvatajat Ats Pehmet, kelle nudisaba surnust üles tõuseb? Millist imerohtu saab metsamürridelt, millist aga tarenähki küünepurust? Kõigile sellele peab lahenduse või vastuse leidma 74-aastane Võrumaa teadjamees Heino Vaim. Nelja naise telefoniraamatus kannab härra Vaim tiitlit „laste isa”, ühe õnneliku jaoks on ta tegevabikaasa. Ta on Võrumaa metsade kõige targem mees, kes ei jäta abita kedagi – olgu selle mure siis küünemusta suurune või pirakam kui elu ise.

Tuntud sportlane ja naistekütt Darlestoni hertsog näis alati pigem kangelasena minevikust kui kuninganna Victoria aegse kõrgseltskonna liikmena. Pärast kirgliku armusuhte lõppemist tunneb ta korraga sundust minna Egiptusse, kus sisemine õhutus kihutab teda järeleandmatult Luxorisse.Templi varjus ootab teda tõbise misjonäri tütar. Kõrbetaeva all ja mineviku kajades saavad Irisa ja hertsog järjest lähedasemaks. Leina ja hädaohte jagades avastavad nad esimese joovastava suudlusega uuesti armastuse, mis sai alguse aegade hämaruses.

Küllap tahaks iga inimene, et elu kulgeks rahulikus rütmis, ilma järskude kurvide ja muutusteta. Paraku alati ja kõigil see ei õnnestu – ja tavaliselt just mingi elumuutuse korral rändab mõte kõigepealt minevikku, tuues sealt esile palju niisugust, mis juba ajalukku peaks kuuluma. Olev ja Ervin olid noorpõlves töökaaslased ja lahutamatud sõbrad, aga nende eluteed hakkasid ühtäkki mitmeti erinevalt kulgema. Mehed jäid teineteisele võõraks, kuni aastakümnete pärast ootamatult kohtusid – mõlemad juba teist korda abielus ja täiesti erinevat elu elanud. See kohtumine tõi jällegi mõlemale põhjuse minevikku meenutada, möödunu üle järelemõelda ja nentida, et elu on olnud hallivõitu, aga ometi ka huvitavalt kirjulaiguline nagu Olevi koerake Muki, kelle mees on endale vanaduspäevil seltsiliseks võtnud. Nende elust läbi käinud naised ja suhted nendega on üks teemasid, millest kumbki meestest üle ega ümber ei saa – isegi siis mitte, kui juba paarkümmend aastat pensionil oldud.Sisust sõltuvalt on romaan omalaadse hakitud kompositsiooniga, mis on ajaliselt mitte-kronoloogiliselt ritta lükitud.