Книги, похожие на «Маргарет Этвуд, Testamendid»

"Laura paneb tähele, kui tark on Ema. Kui topakad on külalised. Ema ei räägigi peaaegu midagi, pelgalt Siberis kasvavatest kaunitest lilledest, marjaohtrast taigast, seenekohtadest, milliseid siin, Lames, kuskil pole ega saagi ealeski olema, aga külalistele näib, et Ema ikkagi räägib.Külalised lahkuvad rahulolevalt, et on nõndapalju Siberi kohta teada saanud. Laura teab kindlapeale, et Ema ei räägi. Seda, mis oli.Isa ka ei räägi, ta lobiseb vaid igasugu jahilkäikudest, oravatest, karudest ja vöötoravatest, räägib naljakaid anekdoote, aga need pole õiged Siberi-lood.Külalistele tundub, et on.Külalised on uudishimulikud, nad pärivad Lauraltki, aga Laura teab, et Siberi kohta tuleb keel hammaste taga hoida. Teab küll ja kõik. Siberi kohta ei tohi mitte kunagi, mitte kuskil ega mitte kellelegi mitte midagi rääkida! Miks? Sellepärast, et niikuinii keegi ei mõista, niikuinii keegi ei usu, selgitas Isa. Sellepärast, et normaalne inimene ei saavatki seda mõista. Arvatakse, et me pole ise normaalsed, selgitas Ema.Aga kõige tähtsam – koerakoonlaste pärast. Laura peab selle meelde jätma ning teadma nagu oma viit näppu. Et koerakoonlased ei taha, et keegi Siberist räägiks. Koerakoonlased tahavad Siberit peita nagu kass oma sitta. Koerakoonlastel on kõikjal silmad ja kõrvad. Kui Siberist räägitakse, siis koerakoonlased võtavad kinni ja saadavad Siberisse tagasi. Kas Laura saab sellest aru?Māra Zālīte (1952) on Krasnojarski krais, küüditatute perekonnas sündinud Läti luuletaja, näitekirjanik ja Läti kirjanduselu üks olulisemaid isikuid. Zālīte looming sai Lätis tuntuks juba 1970. aastatel, mil ilmusid tema esimesed luuletused. Luule kõrval hakkas Zālīte kirjutama draamasid, sidudes kokku ajakajalisi ja ajatuid teemasid.Lisaks luulele on ta kirjutanud ka laulutekste, oratooriumite tekste ning libretosid mitmete läti heliloojate loomingule, nagu Raimonds Pauls, Zigmars Liepiņš, Pēteris Vasks jt. Zālīte seni kõige tuntum teos oli 1988. aastal kirjutatud rokkooper „Lāčplēsis“, milles Zālīte talle omasel moel kasutas nii mütoloogilisi kui ajaloolisi motiive ja sidus selle parasjagu valitseva poliitilise olukorraga.Romaan „Viienäpu” on üks viimase aja Läti populaarsemaid raamatuid, see pälvis 2014.aastal kirjanduse aastapreemia ja seda tõlgitakse juba mitmetesse võõrkeeltesse. See on ere autobiograafiline lapsepõlveraamat, milles autor kirjeldab perega Siberist naasmist ning 50.-60.ndate vahetuse Lätimaa elu. Romaani peategelaseks on viieaastane Laura, kes kõiki sündmusi lapsesilmadega kaeb. Võib öelda, et selle romaaniga said lätlased endale korraga päris oma Viivi Luige “Seitsmenda rahukevade” ja Leelo Tungla “Seltsimees lapse”.

Dorfi on väike saar Läänemeres, kus ühe suve jooksul toimub saareelanike elus mitmeid tulevikku määravaid sündmusi. Panoraamse külaelu kujutuse keskmes on kirglik armastuslugu, mis jõuab sügise saabudes oma loogilise lõpuni. Peeter Urmi kujutuslaad on ka selles teoses jõuline ja lugejat köitev.

Nende kangelaslikud, lustlikud ja kuulsusrikkad seiklused Flandrias ja mujal Järelsõnast: Charles-Théodore-Henri de Costeri (1827-1879) ajaloolise romaani tegevus toimub Madalmaade rahva ülestõusu ajal 16. sajandil Hispaania ülemvõimu vastu. See on Euroopa ajaloo tähtsamaid sündmusi, esimene kodanlik revolutsioon, väljaastumine feodalismi vastu. Tänu dünastilise pärandamise mängule on rikkad Madalmaad sattunud Hispaania kuningate alla. Mida meelevaldsemaks kujuneb hispaanlaste valitsemine, seda enam suureneb vastupanu. Aluse opositsioonile paneb feodaalne kõrgaadel, kel pole südamel Madalmaade vabadus, vaid oma mõju säilitamine. Siis ilmub ajaloo näitelavale vaesunud kesk- ja väikeaadel, esitades juba üldisema tähtsusega poliitilisi nõudmisi. Ja lõpuks paneb end ajutiselt maksma rahvas, linnade kehvikud, kes liituvad revolutsiooniliseks liikumiseks. Kuningas kasutab aadli ja patritsiaadi hirmu sotsiaalse revolutsiooni ees. Aadlikud-vabameelitsejad suruvad rahvaliikumise veriselt maha, mispeale kuningliku karistusarmee ülem Alba asub masside toetusest ilma jäänud vabameelitsevate aadlike hävitamisele.

Pythia on printsess Aileeni õetütar, kes elab koos tädi jatolle tütre Erinaga väikeses majas imepisikese elatusraha eest. PrintsessAileen on vapustatud, kui kuuleb kuninganna Victorialt, et ta tütar peababielluma poliitilistel põhjustel Vultarnia kuningaga. Windsori lossist kojujõudes kuuleb printsess, et ta tütar on vahepeal armunud ja keeldubkuninglikku käsku täitmast. Et päästa tädi kuninganna viha eest, asubPythia nõo kohale ja sõidab Vultarniasse. Enne tulevase pruudiga kohtumist onkuningas otsustanud teda vihata, kuid Pythia päästab abikaasa elu ja meesmuudab oma meelt.

Üksikisiku roll ajaloos on tihti väga suur. Eriti käib see riigijuhtide kohta. Nende otsustest sõltub, kas rahvas saab rasketel hetkedel toetuda oma riigile või jääb tal üle vaid võõraste armulikkusele loota. 1939. aasta sügisel Eesti valitsuse poolt langetatud otsusest, sõlmida Nõukogude Liiduga baaside leping, sai alguse alanduste tee kogu rahvale, mille kurbi mõjusid maitseme praegu ja ilmselt veel kaua tulevikuski. Päts ja Laidoner koos võinuks toimida ka teisiti. Sellisest teisest võimalusest räägibki see raamat.