Книги, похожие на «Katrin Lusti, Tervist, proua president!»

Harry Männil (1920-2010) oli vastuolulise kuulsusega mees, kes mingil hetkel võis olla üks tuntumaid ja mõjuvõimsamaid eestlasi. Maailmasõja ajal Skandinaavia kaudu Lõuna-Ameerikasse jõudnud Männil seadis end sisse Venetsueelas, kus lõi arvestatava äriimpeeriumi. Milline oli Männil tegelikult? Olev Remsul oli tänu isiklikule tutvusele võimalik peategelasega põhjalikumalt vestelda ning saada temalt materjale, mis annavad hea ülevaate kirju elukäiguga mehest, kes jõudis töötada Saksa okupatsiooni ajal Poliitilises Politseis, ehitada Lõuna-Ameerikas üles suured firmad, koguda nii raha, kunsti kui ka vaenlasi. See raamat ei ole kiidulaul peategelasele ega tema ristilöömine sõjaaegse tegevuse pärast. See on lugu ühest vastuolulise kuulsuse ja kirju elukäiguga mehest.

Keegi meist ei tea ette, mis saatusel meile varuks on. Olude sunnil võib mõne inimese elu kujuneda kirjuks nagu lapitekk. Just nii juhtus Maria Bosse-Sporlederiga, 1932. aastal Tallinnas (Revalis) sündinud baltisaksa tüdrukuga. Tol hetkel ei aimanud ei tema ega ta vanemad, et juba seitse aastat hiljem tuleb neil kõike maha jättes Eestist lahkuda. Vanaisa maja Kadriorus, vanemate villa Nõmmel, isa kontor Tallinna sadamas, liivarand põhjarannikul ja see imetabane valgus – kõik jäi seljataha.Ees ootasid aastad täis ebakindlust ja materiaalset kitsikust, esmalt ümberasujatena Poolas, seejärel põgenikena Saksamaal ning viimaks emigrantidena Kanadas. Õpingute raames pöördus autor peagi Euroopasse tagasi ning jäi viimaks püsivalt elama Freiburgi.1960. aastatel külastas ta esimest korda taas Eestit. Pärast Eesti Vabariigi taastamist käis ta siin juba regulaarselt ning vaatles huviga nende keeruliste aastate jooksul Eesti ühiskonnas aset leidnud muutusi. Vaatles kõrvaltvaataja pilguga, aga päris võõrana ei tundnud ta end sealjuures samuti mitte. Kunagi kohvreid pakkides jäi suur hulk asju küll maha, kuid kodutunne sai siiski viimase kohvriga kaasa võetud …

Üle kolmekümne aasta Kremli haiglas töötanud kirurgi Praskovja Nikolajevna Mošentseva nappide, värvikate lugudena kirja pandud mälestused on väga avameelsed, kohati subjektiivsed meenutused sellest, kuidas Tambovi kolkakülast päri tütarlaps jõudis Moskvasse, hakkas elama kuulsas kirjanike majas ja sattus tööle nõukogude meditsiini pühamusse.Ta on ravinud Hruštšovi, Brežnevit ja Gromõkot, tema patsiendid on olnud Stalin, marssalid Žukov, Rokossovski, Vassilevski, näitlejad Jablotškina, Aleinikov, helilooja Šostakovitš, lauljad Lemešev ja Reizen, kirjanikud Šolohhov ja Tvardovski ning ka paljud nn Kremli naised ja tütred. Ta viibis Sergei Koroljovi ja paljude teiste tuntud inimeste juures nende elu viimastel minutitel.Raamatu vahendusel on lugejatel võimalus tutvuda Nõukogude riigi juhtide ja eliidi elu salajase poolega esmasest allikast, inimese käest, kelle jaoks see oli kogu tema elu.