Книги, похожие на «Katrin Lusti, Tervist, proua president!»

Raamat „Sild üle ajajõe. Tallinna Tehnikakõrgkooli lugu“ jälgib tehnikahariduse templi sajandipikkust kujunemislugu tema õppejõudude ja vilistlaste meenutuste kaudu. Tallinna Tehnikakõrgkooli ajalugu viib meid tagasi 1914. aasta augustikuusse, mil Venemaa kaubandus ja tööstusminister kinnitas Tallinna Linna Poeglaste Kommertskooli põhikirja. Seejärel võttis Tallinna linnavalitsus vastu otsuse kool 1915. aasta sügisel avada. Samal, 1915. aastal sõnastas uue kooli loomise suure idee jõuliselt ajalehe Tallinna Teataja peatoimetaja, hilisem Eesti president Konstantin Päts. Kuid käimas oli maailmasõda, mille käigus lagunesid terved impeeriumid. Muutusid kooli nimed ja asukohad, liituti ja poolduti, kuid tol ajal mulda visatud seemnetest kasvas mitu tugevat puud.

Vene helilooja Serovi sõnul seisneb muusika jõud selles, et ta täiendab poeesiat, tõestades, et kõike ei saa või peaaegu ei saa väljendada sõnades. Me ei tea ega võigi kunagi teada, kes leiutas muusika, nagu me ei tea, kes leiutas kõne. Iidsetest aegadest on inimene tundnud vajadust väljendada oma tundeid laulmise kaudu. Aga kus on laulud, seal on ka muusika. Muusika on aidanud pidudel lõbutseda, kõlanud religioossetel tseremooniatel ja teatrietendustel, pannud töö jõudsamalt edenema. Iga sajand on andnud meile palju suurepäraseid muusikuid. See raamat esitleb neist 21, pakkudes ülevaadet nende teostest ja eluteest. Teoses käsitletud maailmakuulsad heliloojad: Vivaldi, Bach, Haydn, Mozart, Beethoven, Rossini, Schubert, Berlioz, Chopin, Liszt, Wagner, Verdi, Strauss, Brahms, Tšaikovski, Grieg, Puccini, Sibelius, Stravinski, Kálmán, Gershwin.

2017. aasta 18. aprilli varahommikul sihtisid mind ja Mohsini Shīndandi lähedal külavaheteel läbi autoakna viis talibit. Hilisemad talibitest kaasvangid Kabuli vanglas ei suutnud mõista, miks meid ei tapetud, miks minu eest lunaraha ei hakatud nõudma. Miks talibid meid Afganistani Julgeoleku kätte andsid? Ma ei tea seda ega saa ilmselt kunagi teada.Selles raamatus olen uuesti läbi elanud ja läbi kirjutanud aja, mil elule ja surmale näkku vaatasin. Kummalisel kombel olid nad ühte nägu.“Vahur Laiapea,dokumentaalfilmide režissöör, produtsent ja operaator„Ivar Heinmaa filmib kaheksatkümmet erinevat kriisi ja sõda viiekümnes riigis. Belglane Pieter-Jan De Pue filmib Afganistanis aastaid visalt oma uhket „Valgustatute maad“. Istub neli korda vangis, kaotab kogu võttetehnika ja filmib edasi võimalikult lihtsate vahenditega (käsitsi üles keeratava kaamera vedru ei vaja elektrit). Ameeriklane Matthew Van Dyke filmib, sõdib ja istub vangis Liibüas. Jõuab üksikkambris vaimsesse ummikseisu, aga teeb auhinnafilmi.Vahur Laiapea läheb Afganistani, kus teenimist Nõukogude vägede koosseisus tal õnnestus noore mehena vältida. Käib seal viis korda, kuni Taliban ta röövib ja julgeolekuteenistus vangi paneb. Istub kaks kuud vanglates kahel pool mõttelist rindejoont.Mulle tunduvad need kõik palverännakutena, mille käigus otsitakse elu mõtet. Teiste eludesse süüvides püütakse leida üles iseenda elu sügavam tähendus. Paraku purunevad nende rännakute käigus tihti kodused pered, kukuvad kokku ripakile jäänud töösuhted. Ja hiljem juureldakse, ega elu mõtestamine hoopis elu purustanud.Siinse raamatu kirjeldus on täpne, napp ja klaar. Ometi jääb midagi avamata. Midagi, mida ehk Vahur isegi praegu ei tea. Mina jään ootama kokkuvõtet, mille ta teeb vast aastate pärast. Kas Afganistanis käigud olid vaeva ja riske väärt? Kas need aitasid kedagi, kas mõtestasid ta elu ja filmimehetööd? Kas kõiges oli mingi suurem tähendus või õpetus? Aga võimalik, et kui midagi säärast on, on see nii isiklikes vahetutes kogemustes kinni, et sõnastamisel pole mõtet. Sarnast kogemust omamata ei saaks ma aru nagunii.Nii ei oska ma õieti kuhugi taustsüsteemi asetada ka praegust raamatut, mis pisarateni puudutas. Aga heade tekstidega on tihti nii. Sa tead, et midagi neis on, aga lõpuni lahti hammustada ei oska. Tekstid jäävad paika panemata, küll aga käivitavad veel hiljemgi uusi mõttekäike.“Peeter Sauter raamatu järelsõnas

Rüütel olla ei ole Eestis kerge olnud, ei aastasadu ega -kümneid tagasi. Mõnigi tahtnuks Rüütli kõrvaldada – vähemasti võimult. Selle õnnestumisel oli aga pettunuid kordades rohkem. Eesti rahvas hindas Arnold Rüütlit teistest poliitikutest enam nii ülemnõukogu esimehe kui vabariigi presidendina. Tema elu hõlmab ja peegeldab peaaegu tervet sajandit Eesti ajaloost kõigi selle tumedate ja helgete aegadega. Rüütel on elanud truu ja töökana mitte ainult koos oma rahvaga, vaid ka oma teadlasest abikaasaga. Sündinud 10. mail 1928 Saaremaal, alustas Arnold Rüütel seal ka oma põllumajandusega seotud karjääri, mis jätkus Tartus sovhoosidirektori ja põllumajandusakadeemia rektorina. Tema kõrge maine rahva silmis ja rahvusvaheline tuntus põhineb 16. novembril 1988 vastuvõetud suveräänsusdeklaratsioonil ja selle kaitsmisest alanud konfliktil Moskvaga, millest algas NSV Liidu lagunemine. Eesti kiirel arengul pärast iseseisvuse taastamist oli oma sotsiaalne hind. Ühiskond polariseerus edukuse alusel ning lõhe „esimese ja teise Eesti“ vahel kärises kriitiliseks. Vabariigi presidendina oli Arnold Rüütli missioon ületada lõhe ja hoida kestliku arengu kurssi. Kuid toetust ja aega jäi tal napiks… Paljudel on temast oma lugu rääkida, ta on pikki aastaid elanud meie seas ja silme all ning seepärast tundub, et teame Rüütlist kõike. Aga kas ikka teame? Raamat avab tema eluga seotud sündmuste põhjusi ja tagamaid.