Книги, похожие на «Tarvo Tobbi, Terviklik taipamiste raamat»

Me langetame iga päev otsuseid – selle kohta, mida osta või süüa, raha paigutamise või oma laste tervist ja haridust puudutavate küsimuste kohta. Kahjuks on meie otsused sageli halvad. "Nügimine" räägib sellest, kuidas me neid otsuseid teeme ja kuidas saaksime neid teha paremini. Paljude silmi avavate näidete ja mitmekümne aasta käitumisuuringute tulemuste abil näitavad nobelist Richard H. Thaler ja Harvardi ülikooli õigusteaduskonna professor Cass R. Sunstein, et mitte ühtegi valikut ei esitata meile neutraalsel viisil, ja et me oleme kõik vastuvõtlikud kallutavatele teguritele, mis viivad halbade otsusteni. Aga teades, kuidas inimesed mõtlevad, võime kasutada mõistlikku «valikuarhitektuuri», et nügida inimesi parimate otsuste poole, piiramata seejuures valikuvabadust.

Mõned inimesed väidavad tõsimeeli, et neid ümbritsevad idioodid, ning ühed ütlevad seda sagedamini kui teised. Kindlasti oled oma elus sattunud olukordadesse, kus kommunikatsioon on häiritud, näiteks oled püüdnud oma partnerit milleski veenda, kuid see ei õnnestunud nii, nagu kavatsesid või lootsid. Või lahkunud koosolekult täielikus segaduses, sest sa ei saanud ühestki kohalviibijast aru. Või ei saanud teised aru, mida sina öelda tahtsid. Kas tuleb tuttav ette?Sellest humoorikalt kirja pandud rahvusvahelisest menuraamatust leiad vastused paljudele käitumismustrite ja isiksustüüpidega seotud küsimustele ning hakkad mõistma ka seda, miks ühe kolleegi töölaud on alati segi või kuidas suhelda ülemusega, kes ei paista kunagi ühtegi sinu mõtet kuulavat. Üks on kindel, pärast seda raamatut hakkad aru saama, mida sind ümbritsevad inimesed tegelikult tahavad sulle öelda, ja märkad rõõmuga, et idioote sinu ümber jääb üha vähemaks.Thomas Erikson on Rootsi käitumisteadlane, lektor, koolitaja ja kirjanik. Raamat „Idioodid minu ümber” (2014) on nüüdseks tõlgitud 25 keelde ja see on ilmunud 40 riigis.

„Ükski pere pole saar“ on liigutav ja kaasakiskuv lugu aktiivsus-ja tähelepanuhäire (ATH) ja autismispektri häirega last kasvatava pere igapäevaelust.“Ükski pere pole saar” räägib süütundest, mis on tuttav paljudele erivajadustega laste vanematele, ja sellest, kuidas lapse vajadust suurema toetuse järele pannakse pahatihti halva kasvatuse, liigse suhkru või ebaturvaliste peresuhete süüks.ATH-lapsed endale külge sildi „rumal“ või „halvasti kasvatatud laps“, kuid ATH-l pole rumaluse ega halva kasvatusega mingit pistmist. Samamoodi kogevad halvustamist ATH-ga laste vanemad, kes tunnevad end sageli lapsevanema rollis ebaõnnestununa, kuid kes janunevad hoopis mõistmist ja toetust.See räägib ühiskonnast ja koolisüsteemist, mis tihti ei aktsepteeri erinevusi, ja ühe lapse igatsusest kuuluda teiste hulka.Raamat põhineb autori isiklikel kogemustel ja pakub kindlasti samas olukorras olevatele peredele nii äratundmishetki kui ka lohutust.

Meie meelel on suurem infotöötlusvõime kui kõigil Maal leiduvatel arvutitel, ruuteritel ja internetiühendustel kokku. Näiteks on aju tillukeses, umbes liivatera suuruses tükikeses sada tuhat neuronit ja miljard sünapsi, mis kõik omavahel infot vahetavad. Aju on meele superarvuti, mis võib siduda sada triljonit bitti infot.Niisiis on meie kasutuses hämmastav võimsus, aga kuidas me seda kasutame? Meelt saaks kasutada palju paremini. Umbes poole ärkveloleku ajast mõtleme millelegi muule kui hetkel toimuvale. Sageli püüame teha mitut asja korraga, kuid hiljutised uuringud näitavad, et selline rööprähklemine vähendab märkimisväärselt meie üldist jõudlust.Me teadvustame vaid murdosa sellest, mida mõtleme, tunneme ja tajume, seepärast me enamasti ei märkagi, kuidas käitume ja miks just ühel või teisel moel. Seda võiks võrrelda olukorraga, kus meie käsutuses on suur moodne kruiisilaev, kuid ookeanireisi asemel popsutame sellega ainult sadama läheduses.Meel töötab suurema osa ajast automaatselt. Me ei teadvustagi seda ja püsime seetõttu harjumuste kitsas ringis. Vaimselt, emotsionaalselt ja käitumuslikult toimime ikka nii nagu alati – ja ka tulemus on selline nagu alati.Mõnikord õnnestub küll piiridest välja murda ja midagi teisiti teha, kuid suure tõenäosusega ei saa neist uutest lahendustest ja headest kavatsustest harjumust ning automaatrežiim jätkub. Siiski saame palju paremini toimida, tuleb ainult õppida oma meelt tõhusamalt kasutama.Selle raamatu eesmärk on aidata meelel automaatrežiimist sagedamini välja tulla. Seda on võimalik teha ja see muudab elu palju paremaks. Muutume paindlikumaks, meie suhted on tugevamad ja me suudame ootamatute olukordadega paremini toime tulla. Oleme erksamad, elavamad ja loovamad. Selleks on vaja pühenduda raamatus toodud nõuannetele vaid 10 minutit päevas.