Книги, похожие на «Kjell Westö, Terendus 38»

Iirimaal sündinud kirjanik Lucinda Riley avaldas oma esimese romaani 24-aastasena. Tema raamatud on kujunenud rahvusvahelisteks menukiteks ning eriti elatakse kaasa tema seitsmest õest rääkivale romaanisarjale. Sarja iga osa keskendub ühele õele. „Päikeseõde” on sarja kuues raamat.Elektra D’Aplièse´i elu paistab eemalt vaadatuna täiuslik – ta on tippmodell, rikas ja kuulus. Ometi on isa surm viinud niigi hapras meeleseisundis Elektra kokkuvarisemise äärele. Püüdes oma eluga hakkama saada, otsib ta abi alkoholist ja narkootikumidest. Tema olukorda see ei paranda, kuid siis saab ta ootamatult kirja täiesti võõralt inimeselt, kes väidab, et ta on Elektra vanaema.Jällegi hakkavad ilmsiks tulema kunagi ammu toimunud sündmused. Murtud südamega Cecily Huntley-Morgan saabub 1939. aastal New Yorgist Keeniasse. Ta peatub oma ristiema juures, kes kuulub kurikuulsasse Õnneliku Oru Seltskonda. Seal kohtub ta Bill Forsythe’iga, farmeriga, kellel on sidemed masai hõimuga. Siis aga avastab ta midagi šokeerivat ning tal ei ole lähenevat sõda arvestades kuigi palju valikuid. Ta siirdub Wanjohi orgu, kus elab isoleerituna ja üksi. Kord kohtab ta aga metsas üht noort naist ja annab talle lubaduse, mis muudab ta elu jäädavalt.

"Otsereportaaž raamatupoest!Shaun Bythelli humoorikas päevikuvormis jutustus Šotimaal asuvast raamatupoest toob lugejani tegelased, kes said tuttavaks autori eelmises raamatus „Raamatukaupmehe päevik“. Uute pihtimuste nautimiseks pole eelmise raamatu tundmine siiski vajalik. Autor vestab oma igapäevaelust haaravalt ning räägib inimestest ja nende tegemistest mõnusa huumoriga, tema toon on britile omaselt korraga nii sarkastiline kui ka kaastundlik.Värvikaid kujusid leidub nii poe heaks töötavate inimeste kui ka klientide seas. Nalja saab parasjagu. Puudu ei tule ka imestamisest: oi ajad, oi kombed, ja – oi, inimesed! Üsna ettearvatavalt tuleb palju juttu raamatutest ja raamatute müümisest, raamatumaailma uutest trendidest, sekka meenutusi vanadest headest ja aeglastest aegadest. Ja muidugi inimestest, kes raamatuid loevad.Shaun Bythell on Šotimaa „ametlikus raamatupealinnas“ Wigtownis asuva raamatupoe omanik ja üks Wigtowni raamatufestivali korraldajatest."

Romaani „Rosa“ minategelase, noore tudengi Pareliuse päeviku lehekülgedel kirjeldab Knut Hamsun värvikalt elu Põhja-Norra linnakeses 19. sajandil, inimestevahelisi suhteid, ajendeid, mis tõukavad inimest tegutsema üht- ja teistmoodi, tolleaegseid kombeid ja elukorraldust, suhtestumist mere ja karmi loodusega. Ent ennekõike on see armastuse lugu. Romaani tõeline peategelane ongi armastus – see mitmenäoline tunne, mille äraleierdatud ja ettearvamatuid külgi Hamsun inimhingede suurepärase tundjana haaravalt avab.

2001. aastal ilmus Jaan Krossi viimane romaan «Tahtamaa», mis räägib maa tagastamisest õigusjärgsele omanikule 1990. aastate alguses ja erineb Krossi teistest romaanidest selle poolest, et see ei põhine mitte ajaloolisel uurimustööl, vaid inimkogemusel. Enne «Tahtamaad» kirjutas Kross 1990. aastatel veel viis romaani: «Väljakaevamised» (1990), «Tabamatus» (1993), «Mesmeri ring» (1995) ja «Paigallend» (1998).

„Ära võetud” on psühholoogiline thriller, milles keskendutakse peamiselt peategelase aistingutele ja tajule. Romaan võitis kirjanduskonkursil „Bestseller 2015” esikoha ilukirjanduse žanris.Angelika on noor naine, kes leiab end ühel päeval tühjast majast. Teadvusele tulles mõistab ta, et ta ei mäleta, kes ta on ja et ta ei tea, mida temaga tehtud on. Füüsiliselt nõrgana ja psüühiliselt haprana alustab ta eneseleidmise teekonda, mis on täis painajalikke flashback’e, hirmu ja ebakindlust. Naabermajas elava Oliveri abiga hakkab ta kild killu haaval avastama, mis viimase paari aasta jooksul – temalt ära võetud aastate jooksul – toimunud on.„Olen kindel, et hullumeelselt lahedal lapsepõlvel koos oma kahe venna ja sõpradega siin Kuusalu metsade ja niitude vahel on oma osa minu romaanide sünniloos. Võid vahel leida mind imelikest kohtadest katsetamas uusi teooriaid või esitamas võõrastele mõttetuna tunduvaid küsimusi. Ajal, mil ma parasjagu klaviatuuri ei togi, tegelen enamasti spordiga, loen raamatuid, laulan ja reisin. Viimased Ghana-reisid said tõukeks ka mu esimese raamatu „Jälitatav” (2015) sünnile.”„Ma usun, et Reelika Lootuse nime kuuleme kunagi ka rahvusvahelises raamatumaailmas. Ta on noor ambitsioonikas naine, kellel on olemas anne, julgus ja tahe areneda. Lisaks valdab ta suurepäraselt oskust panna oma kirjutatud ridade vahele see salapärane „miski”, mis ei lase raamatut käest panna, enne kui lugu läbi.” – Tiina Ristimets –