Книги, похожие на «Jüri Parijõgi, Teotahtelised poisid»

Elasid kord mees ja naine, kellel oli seitse last, kõik poisid.Nad oli väga vaesed ja nii suur pere tegi nende olukorda raskemaks, sest ükski lastest ei suutnud endale veel ise leiba teenida. Lisaks tegi neile muret noorim poeg, kes oli väga õrnake ega kõnelenud tihti. Nõnda peeti tegelikult väga arukat poissi hoopis rumalaks. Ta oli ka väga väikene, mistõttu kutsuti teda Pöialpoisiks.

Kümneaastased klassikaaslased Lasse ja Maia peavad Valleby linnas hobi korras omaenda detektiivibürood. Sarja kolmandas raamatus ootab päevavalgele toomist mõistatus, kuhu kaovad tsirkuseetenduse käigus rahakotid, telefonid ja muu väärtuslik kraam. Loomulikult ei jää terava silma ja terava taibuga noored uurijad seegi kord hätta.

„Kui tahad süüa, mine tänavale kerjama nagu teised,” jätkas vanaema. Mattias kuulas ta ära ja tahtis ema tuppa hiilida, kuid vanaema ei jätnud: „Kas sa ei oska ise minna või? Ma aitan sind!” Ta võttis väikese Mattiase kraest kinni ja poissi ukse poole tirides lisas: „Tänav on sealpool, mine!” Ning vanaema viskas poisi tänavale. Mattias ei saanud arugi, kui ta juba väljas oli. Uks mürtsatas tema selja taga kõva prõmmuga kinni.Igapäevaelus me tihti ei märkagi tänaval hulkuvaid lapsi. Selle raamatu autor on kasvatanud oma peres mitut endist tänavalast. Jutustus „Tänavalapsed” on kirja pandud nende räägitu põhjal. See, mida nad on pidanud läbi elama, et endale elatist teenida, et kõhutäit süüa saada, on ebainimlik ja šokeeriv. Need lapsed on kokku puutunud kogu selle rämpsu ja halastamatusega, mis tänavaeluga kaasas käib. Nad elasid tänaval, vahel ka oma kodus ja turvakodudes juba kolm aastat. Väiksem oli nelja- ja suurem viieaastane, kui algas nende seiklusrikas ja karm elu… „Uus algus” jutustab linnatänaval kasvanud vendade kohanemisest uue eluga kasuperes ning väikeses külakogukonnas. Kooliminekueas poisid avastavad, et selles maailmas kehtivad hoopis teistsugused reeglid kui julmas tänavaelus. Kuigi uus elu toob endaga kaasa ootamatuid muresid, on rohkem siiski rõõmu sellest, et troostitu minevik jääb üha kaugemale seljataha.

Ühes sügavas laanes elab armas karupere. Karuema, karuisa ja nende kolm karupoega. Karupoeg Lukas on juba seitsmeaastane ja läheb sügisel esimesse klassi.Karupoisil on suur unistus. See teeb teda samal ajal õnnelikuks, aga ka veidi õnnetuks. Nimelt tahab karupoiss saada viiuldajaks. See unistus on viimasel ajal haaranud kõik Lukase mõtted. Karupoiss on õnnelik, et ta leidis nii imeilusa unistuse. Samal ajal on ta õnnetu, sest mitmete sõprade arvates pole karupoja kohmakate käppadega sellist unistust võimalik täita.Mida on vaja, et täita unistus, mis tundub kättesaamatu? Miks püütakse sõprade unistusi lõhkuda? Sellest karupoeg Lukas selles raamatus räägibki. Heli Künnapas on viie lapse ema, kes on ise muusikakoolis akordioni eriala lõpetanud. Ta lapsed õpivad trompetit, klaverit ja viiulit. Heli teab, kuidas unistuste poole püüelda ning teisigi sel teel toetada. Karupoeg Lukase lugu on eluterve ja julgustav igas vanuses lugejatele.

Ühel sügisõhtul Tartus varastatakse Mari ema käekott ja tuleb välja, et süüdi on osav varas, kes kihutab linnas ringi jalgrattaga. Mari kutsub kokku salaselts Rampsu ning uus seiklus algab.Autor Mika Keränen (sünd. 1973) on Tartus elav soomlane, kes kirjutab eesti keeles laste seiklusjutte. „Fantoomrattur“ on tema üheksas lastekrimka, mis jutustab Tartus Supilinnas tegutseva laste salaühingu seiklustest.