Книги, похожие на «Margit Mikk-Sokk, Telestaaride uskumatud juhtumised»

Haarav dokumentaaljutustus Eesti kõigi aegade parimast jalgpallurist, kelle mängudele elas kahe aastakümne jooksul tribüünidel kaasa umbes kaheksa miljonit inimest. Raamat toetub Mart Poomi päevikule, lugeja ees avaneb noore sportlase sisemaailm, kõhklused ja unistused.Hoolimata takistustest – perekonna vastuseis ja ühiskonna võõristus venestunud jalgpalli vastu – jäi Poom kindlaks valitud teele ja jõudis tippu, mängides 14 aastat vuti sünnimaal Inglismaal. Ta oli tuntuim eestlane Ühendkuningriigis, kes rõhutas oma päritolu ja rääkis brittidele okupatsioonist, küüditamistest ning iseseisvuse taastamisest.Mart Poom kirjeldab värvikalt profijalgpalluri igapäevaelu Inglismaal ja iseloomustab oma meeskonnakaaslasi. Ta selgitab, et ka ilma erilise andeta on võimalik jõuda kaugele, aga selleks on vaja treenida, treenida, treenida … Poom kirjutab oma perekonnast, rahast ja tõekspidamistest.Raamat küpses kaua. Esimesed intervjuud tegi kaasautor Indrek Schwede 1990. aastate lõpus. Raamatus räägivad lähedased, sõbrad, kaaspallurid ja treenerid.Londoni Arsenali legendaarne peatreener Arsene Wenger võtab kokku paljude inimeste arvamuse: "Kui küsida ükskõik milliselt jalgpalliinimeselt, kes on töötanud koos Poomyga, räägivad nad teile sama juttu – maailma jalgpallis pole võimalik leida paremat professionaali kui Mart Poom.

Minu üllitis pole kirjutatud päris tavaliste kaanonite järgi. Need on mälestustekillud, lükitud ajateljele, nagu mu elu on kulgenud, üritamata anda mastaapsemat sündmuste raamistikku. Esitan asju nii, nagu mina neid nägin ja näen. Lisatud omi mõtteid maailma asjade kohta. Kohati antud ka taustainfot, sest noorem põlvkond ei orienteeru ülearu hästi nõukogude elu ja olu eripäras.Päevikut ei ole ma kunagi pidanud. Selle kirjutise jaoks ei istunud ma raamatukogus ega uurinud algallikaid arhiivis. Aluseks on minu mälu ja mõned teatmeteosed. Seepärast palun ette vabandust faktivigade pärast, mida siin kindlasti leidub.Kui ma mõnele tuttavale rääkisin kavatsusest oma mälestused kirja panna, siis küsiti kõigepealt, kui ausalt ma räägin? Raske öelda. Aususel avalikus tekstis on oma gradatsioonid. Intiimsetest ja endalegi segastest seikadest ma juttu ei tee. Kuid ühte asja olen endale lubanud – teadlikult ei valeta.Toomas Leito (1946–2020) mälestusteraamat keskendub elule nõukogude aja lõpukümnenditel ja 1990ndatel aastatel: siin on juttu tööst Inturisti giidina ja sõjaväeteenistusest tollasel Ida-Saksamaal, suunamisest parteitööle, elust Moskvas, kirjeldusi sündmustest EKP Keskkomitees ning pikemalt ajakirjanduses veedetud tormilistest aastatest Rahva Hääle ja sellest võrsunud väljaannete toimetustes.

Sellest, kui palju ja kuidas õnnestus Arnold Greenil spordi- ja kultuurirahvast aidata, saame aimu käesolevast raamatust.

Ühel päeval helistas mulle naisterahvas nimega Betti Parklai ja kutsus välja – tal olevat tähtis ettepanek. Olime koos Bettiga töötanud kunagi 1970.– 80. aastatel Tallinna Moemajas, nüüd oli Bettil tärganud mõte oma mälestused kirja panna ja ta tahtis mind loo kaasautoriks.Töö Eesti ainsa ja kogu Nõukogude Liidu ühe populaarsema ajakirja Siluett toimetuses, eriti aga tolleaegsed teekaaslased on mulle südamesse jäänud, nii et võtsin pakkumise vastu.Mood liikus toona peamiselt Moskva vahet ja tiirutas natuke ka teistes tolleaegse suure kodumaa linnades, teinekord, kui hästi läks, oma nina üle piiri lükates, millest siin ka juttu tehakse.Absurdi pakkus see aeg kuhjaga ja kus on absurd, ega sealt naligi kaugel ole. Inimesed omas ajas, paljudel on nad veel meeles, mõnele tuttavad, mõni neist legendiks saanud, ongi selle raamatu peategelased, kuigi jah, kõik nad ei esine siin oma nime all …„Milline võrratu kunstnik on aeg! Kuidas ta kõike ümber teeb ja kõike muudab!“ on üks kirjanik öelnud. Maimu Berg