Книги, похожие на «David Foster Wallace, Teatavate piiride poorsusest»

Elas kord rikas kaupmees, kellel oli kolm tütart. Nad elasid uhkes majas ilusas linnas ja neil oli palju teenijaid, kes nende eest hoolitsesid. Nad sõid kuldsetelt ja hõbedastelt taldrikutelt ning nende rõivad olid tehtud kõige kallimast riidest ja kaunistatud kalliskividega.Nüüd tabas kaupmeest aga ebaõnn. Tema laevad, mis kandsid väärtuslikku kaupa, olid avamerel põhja läinud. Linna rikkaim mees oli laostunud.Maal oli tal veel väike maja, kuhu nad pärast kõige muu mahamüümist neljakesi elama asusid.Vanem ja keskmine õde olid väga pahurad, et nad kogu vara kaotasid ja nüüd väikeses majakeses elama pidid. Kuid noorim tegi kõik oma isa tuju tõstmiseks. Samal ajal, kui ta kaks õde istusid toolidel ja oma varandust taga nutsid, tegi väike õde ahju tule ja valmistas süüa, sest kaupmees oli nüüd nii vaene, et tal ei olnud enam teenijaid.Prantsuse muinasjutt

35aastasena oleks eestlanna Dagnel justkui kõik olemas: aastaid kestnud kooselu toreda mehega, imearmas tütar, karismaatiline kasupoeg, mõistlik töökoht. Kõik muutub, kui tema teed ristuvad särasilmse Madridist pärit Domenicoga, kelle kreedo Hirm, armumine, süütunded.... kõige tähtsam on tunda ennast elusana. Sõprusest saab armastus, armastusest kirg ja kirest kinnisidee, mis hävitab nii peategelase enda kui tema ümbritsevate elu. Raamatus otsitakse vastust küsimusele, kas eesti naised ikka valivad võõramaise mehe materiaalse heaolu tõttu? Või jääme me alatiseks igatsema suuri tundeid ja väljaütlemata sõnu. Kas oma elu ühele kaardile asetamine ikka väärib küünlaid? Helen Eelrand töötas aastaid erinevates eesti meediakanalites, olles Eesti Päevalehe reporter, Naistelehe toimetaja ja toimetades ka hommikuprogrammi Terevisioon. Lisaks on ta autoriks Urmas Oti ja Anne Veesaare elulooraamatule (Kirjastus Fookus Meedia). Hispaania keele õpingud viisid lootusetu armumiseni Andaluusiasse, selle elustiili ja rahvasse, nii et alates 2009. aasta kevadest elab ta koos mehe ja kahe tütrega Hispaania edelaosas särtsakas sadamalinnas El Puerto de Santa Maria. Ehedalt ja kirglikult hispaanlaste kirjeldav «Pasodoble» on tema esikromaan.

Lugu sellest, kas on võimalik leida õnne, kui oled teistest erinev.

Selle romaani minategelane avastab ühel ilusal suvepäeval keset Tallinna linna äkki, et ta on muutunud nähtamatuks. Tolle ebahariliku olukorraga kaasneb palju ebamugavusi, sest tavapärasel moel „nähtavate inimeste maailmaga” tal enam kontakteeruda võimalik ei ole. Samas avaneb seni igas mõttes küllaltki keskmist elu elanud, neljakümnele lähenevale mehele, kes oma olukorra tõttu on nüüd sunnitud elu kõrvaltvaatajaks, ja kellel äkki on aega vaadelda, mõtiskleda ja varemolnut meenutada, ümbritsevast maailmast hoopis teistsugune pilt. Ta näeb elu seda poolt, millest ta on varem küll teadlik olnud, aga millele tal pole oma senises igapäevarutiinis olnud tarvidust ega tahtmist tähelepanu pöörata. Oma seisundit ära kasutades püüab peategelane mõne väärnähtuse vastu isegi välja astuda, aga peab varsti tunnistama, et see on tulutu. Kokkuvõttes tõuseb tegelase ette (igavene?) küsimus, kuivõrd oluline on tegelikkuse pahupoole nägemine ja sellest teadmine, kui seda mõjutada ei suudeta, ja kas sellisel juhul pole lihtsam ebamugavad asjad unustada ja elada edasi sellist elu, kus kõigest taolisest kergelt üle libisetakse.