Книги, похожие на «David Foster Wallace, Teatavate piiride poorsusest»

Igast inimesest jäävad eluteele jäljed. Nendest moodustub rada, mida tema järeltulijad järjest püsivamaks ja laiemaks tallavad, et hilisematel põlvkondadel oleks kergem seda mööda kõndida.Erandliku elusaatusega Helene oli tubli maanaine, kellel paraku ei olnud järeltulijaid. Ta tegi oma igapäevatööd nurisemata ja muretsemata, et tema tööst siia ellu jäetud jälg on nagu lummetallatud rada, mis järgmisel kevadel kaob ja olematusse haihtub.

Elasid kord mees ja naine, kes ootasid oma esimest last. Nende majal oli väike aken, millest paistis uhke aed, kus kasvasid kõige kaunimad lilled ja ürdid. Seda ümbritses aga kõrge müür, millest keegi ei julgenud üle ronida, sest aed kuulus võimsale nõiale, keda kogu maailm kartis.Ühel päeval istus naine akna all ja imetles aeda. Ta märkas peenart, mida katsid kõige kaunimad kellukad – rapuntslid, mis olid nii värsked ja rohelised, et naisel tekkis vastupandamatu isu neid süüa.Ta isu kasvas iga päevaga, kuni noorik ei suutnud enam millestki muust mõelda ja muutus kahvatuks ja õnnetuks.Muinasjutuklassika

Jan Guillou „Kurjuses” kirjeldatakse vägivalda Rootsi argielus. Me näeme peategelast Erikut koduses kurjuses sadistist isa kõrval ning ka kooliõue kampade keskel.Erik heidetakse jõhkra käitumise pärast koolist välja ning ta satub internaatkooli. See maailm on tulvil suuremate omavoli väiksemate üle. Eriku vastuhakk vanemate koolikaaslaste rõhumisele viib vägivallaahelani, mida ta ise ajapikku enam valitseda ei suuda. Asi kasvab üle avalikuks sõjaks. Lõpuks on Erik valmis otsustavaks kättemaksuks…

Elas kord prints, kes soovis abielluda tõelise printsessiga. Ilmas oli palju kuningatütreid, aga kuidas leida tõelist printsessi? Keegi ei tekitanud printsis äratundmist.Ühel õhtul tõusis kohutav torm: lõi välku, müristas ja sadas paduvihma. Nii hullu ilma ei mäletanud palee vanimad teenijadki! Keset tormi koputas keegi õrnalt linnaväravale. Koputus oli vaevukuuldav. Õnneks oli vana kuningas kerget õhtueinet võtmas ja see tõmbas ta tähelepanu. Ta läks ust avama.Värava taga seisis printsess, kes oli vihmas ja tuules räsitud. Vesi voolas mööda ta juukseid ja kleiti alla, otse kingadesse. Siiski hoidis ta pead uhkelt püsti ja tutvustas end naaberriigi printsessina.Hans Christian Anderseni kuulus muinasjutt pirtsakast printsessist.

Elasid kord kolm õde, kõik väga ilusad. Ühel kaunil päeval kiskusid nad tee ääres lina. Sealt juhtus mööda sõitma kuningas, kes neiusid märkas. Ta käskis hobused kinni pidada ja alustas juttu.