Книги, похожие на «Rein Põder, Teadmatus»

Ühe rühma päevik Selle hirmsa ja rõõmustava raamatu kirjutas Henri Barbusse, inimene, kes tegi ise läbi kõik sõja koledused. See ei ole geniaalse Lev Tolstoi paraadlik raamat, milles geenius uuris sõda kauges minevikus; see pole Verta Sutneri pisarlik teos “Maha sõda“, mis on kirjutatud hea kavatsusega, kuid ei suuda kedagi veenda ega kellegi veendumusi muuta. See on lihtne raamat täis prohvetlikku viha, see on esimene raamat, mis kõneleb sõjast lihtsalt ja karmilt, rahulikult ja tõe määratu jõuga. Temas pole kujundeid, millega sõda romantiseeritakse, millega tema verist ja porist õudust vikerkaarevärviliseks võõbatakse. Maksim Gorki

Ta viibis vetevallas.Raskusjõudu ei olnud, tõstejõudu ei olnud. Kurssi ei olnud. Orientiire ei olnud. Järgmised ujumisliigutused võisid ühtviisi vabalt viia teda sügavikku või veepinnale või avamerre.Sam Berger jäi paigale, hõljus suures tühjuses ja iga ujumisliigutus võis viia teda surmale lähemale.Sam Bergerit kahtlustatakse mõrvas, mida ta ei ole toime pannud, ja tema partner Molly Blom on koomas. Berger põgeneb saarestikku ja ootab kaitsepolitsei juhtkonnalt korraldusi. Peale politsei ajab teda taga ka Carsten, kaitsepolitsei raudvara, kes on poolt vahetanud ja töötab nüüd terroristide heaks. Stockholmi ähvardab terrorioht ja tagaotsitav mõrvar – kes on pealegi röövinud ühe tüdruku – võib pääseda. Kas Berger on lahendus või osa probleemist?„Vetevald“ on Arne Dahli menukate romaanide „Piirimaa“ ja „Sisemaa“ järg, rahvusvahelise haardega kriminaalromaan, kus autor näitab taas oma meisterlikkust.

Eelmise sajandi ühe silmapaistvama kirjaniku Franz Kafka sümbolistlik romaan Mati Sirkeli tõlkes.Kafka jutud viivad meid võrdpildi, mõistujutu maailma. Nad tähendavad seda, mida nad ütlevad, ja viitavad seejuures alati millelegi hõlmavale. Seda romaani võib lugeda kui lugu maamõõtja K. kurnavast võitlusest lossi pääsemiseks, aga seda võib võtta ka inimeksistentsi totaalsuse sümbolina, katsena hõlmata metafooriga tervet inimeksistentsi, tema mõtte ja mõttetuse paradoksi. Kafka sümboolika varal võime seiseneda komplitseeritud filosoofilis-religioossetesse spekulatsioonidesse, sotsiaal- ja individuaalpsühholoogiasse, kõige avaramate piiridega maailmavaatelisse diskussiooni. Lisaks võime tema mitmepaikseid romaane lugeda ka Franz Kafka isiklike eludokumentidena, eepilise avaruse saanud subjektiivse aruandlusena, autobiograafiliste krüptogrammidena.Vähe on kirjanikke, kelle looming oleks võimaldanud ja välja kannatanud niisugusel hulgal erinevaid, kohati ristivastupidiseid tõlgendusi ja hinnanguid, nagu need Kafka loominguleosaks on saanud. Eeskätt kehtib see tema romaanidekohta. Mida tähendab Loss? On ta inimlike mõõdupuudegahaaramatu transtsendentse lunastuse asupaik – teoloogidetaevas, nagu arvab väljaandja Max Brod, või kosmilise kurjuse,saatana peakorter, või lihtsalt maise maailma bürokraatia,võõrandunud elu võrdpilt – või kõik need kokku? Keson maamõõtja K.? Kas parimategi inimlike püüdluste luhtumistsümboliseeriv igamees, elu absurdsuse sümbol, või kurjuseleaktiivselt vastu astuv, lootust sisendav revolutsionäär, kessaab küll igal sammul lüüa, aga omast ei tagane? On ta igavesekurjuse, bürokraatliku maailmakorra süütu ohver või omavalelikkuse, külma arvestamise, ebaeetiliste vahendite kasutamiseeest karistada saav tüssaja, kavaldaja, vale mees õigetesihtide taotlemiseks? Ja kes oli Kafka ise? Kas metafüüsilineanarhist, religioosne humorist, absoluutne moralist, absurdikirjanik,nõrkuse geenius, võõrandunud maailma mütoloog,teednäitav kuju, või väikekodanlik dekadent, küll andekas,aga seda eksitavam negativist? Kafka interpreteerijate armeeei ole etikettidega kokku hoidnud, aga ometi ei taha nendeobjekt kuidagi lasta ennast ühe nimetaja alla viia. Raske ontõestada, nagu oleks Kafka midagi tõestada tahtnud. Ta oliküsija, otsija, kuid kujundi, mitte mõistete või teooria kaudu —ja kujundiga, sümboliga ei saa loogiliselt vaielda. «Kafkal oliharvaesinevat jõudu endale võrdpilte luua. Sellegipoolest eiammendu ta kunagi selles, mis on tõlgendatav, pigem on tavõtnud tarvitusele kõik mõeldavad ettevaatusabinõud omatekstide tõlgendamise vastu. Nendes tuleb tasa ja targu, umbusklikultedasi kobada.» (W. Benjamin).Tõlkija Mati Sirkel

Edukas naisajakirjanik Eleanor tunneb, et elus on midagi, mida ta lapsepõlves teadis, kuid mille ta nüüdseks on ära unustanud. See miski on kaduma läinud teekonnal, kus ei ole aega elada oma elu, valikuvabadus on näiline ja kohanemine vastuoluliste tõdedega möödapääsmatu. „Lubaduste lennurada“ on raamat naisest, kes peab üles leidma oma elujulguse, et saavutada loominguline vabadus ja tunda armastusest rõõmu. Minevik on ohtlikult kohal ja esitab oma ebamugavaid küsimusi.Tartust pärit Katriin Fisch’i debüütromaani on nimetatud arvustustes intelligentseks naistekaks. Teos pakub nii hoogsat süžeearendust kui ka mõtisklusi elu paradokside üle. Raamatu autor on õppinud muusikat, eesti filoloogiat, kultuurikorraldust ja töötanud pikalt Tartu linnavalitsuses kultuurisektori juhina. Viimastel aastatel on ta korraldanud loovkirjutamise kursusi nii lastele kui ka täiskasvanutele.