Книги, похожие на «Ли Чайлд, Tasub surra»

Haruki Murakami „Tantsi. Tantsi? Tantsi!” (1988) on jaapani kuulsaima kirjaniku nutikamaid ja julgemaid teoseid, mis kirjeldab tavainimese erakordseid seiklusi. Kolmekümnendates nimetu peategelane elab kapitalistlikus maailmas, kus iidsed väärtused surevad kiiresti, kus raha eest saab kõike ning kus edu on ainus, mille nimel tasub elada. Ta on nautinud sädeleva linna hüvesid ja ehkki ta pole oma hinge maha müünud, teab ta, et midagi tema elus on puudu. Nüüd, unenägudes, nutab salapärane naine vaikselt ja kutsuvalt – tema pärast. Kummalisel eksi­rännakul seksuaalse vägivalla ja metafüüsilise hirmu maailmas saadavad teda kolmeteistkümneaastane tüdruk, kes on häirivalt kaunis ja omamoodi selgeltnägija; tema kunagine klassivend, kellest on nüüdseks saanud filmide ja teleseriaalide hurmur; neiu hotellist, kellest saab tema kaitseingel; ekstsentriline lammasmees, kes materialiseerub, et teda nõustada ja keelitada. Mida mees tegema peab? Tantsima. Tantsima meisterlikult seni, kuni muusika mängib. Ja peategelane tantsib … kõige ootamatumatel viisidel!

„Katki” räägib loo keskealisest pisut eraklikust Ragnest, kes on sattunud oma elus madalseisu. Endas selgusele jõudmiseks üürib ta vana maja ja sukeldub seal iseenese valusasse minevikku. Ent maja peidab oma seinte vahel üht traagilist lugu. Juhuse tahtel tuleb aastaid saladuses hoitud lugu päevavalgele ja see muudab kõigi asjaosaliste elu. Lahti hargnevad inimeste saatused, põimuvad minevik ja tänapäev ning ootamatult seisab Ragne silmitsi keerulise ülesandega … „Vaid väikeseks viivuks oleks justkui midagi läigatanud taskulambi valgusvihus. Ragne sirutas käe ettevaatlikult purunenud laudade vahele ja tundis, kuidas külm metall tema kätt puudutas. Jah, just see puudutas tema kätt, mitte vastupidi. Tasapisi tõmbas ta külma tundmatut eset enda poole, kuni nägi, et see on metallist käsitöökarp, vana ja roostetanud.” „Katki” autor Tea Lall on sündinud 1967. aastal Jõgeval. Ta töötab Jõgeva linnaraamatukogus. „Katki” on tema esimene romaan, mis võitis kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel III koha.

Kolm naist, kolm saatust, kolm põimuvat lugu, mida seob üks vabadusekihk. Smita, Giulia ja Sarah elavad eri maailmades ja eri maailmajagudes. Nad kõik peavad üles näitama erakordset vaprust ja trotsima ühiskondlikke eelarvamusi, et võidelda selle eest, millesse nad usuvad.Smita elab Indias, väikeses Badlapuri külakeses Uttar Pradeshi piiri ääres. Ta kuulub ühiskonna heidikute hulka, puutumatute kasti. Tema ametiks on latriinide tühjendamine paljakäsi – amet, mida antakse edasi emalt tütrele. Niisugune on kord ja kastisüsteemi reeglite rikkumine on seadusega karistatav. Smita on valmis mängu panema nii enda kui ka oma pere elu ja turvalisuse, et võimaldada oma tütrele kooliharidust. Et anda talle võimalus elada teistsugust elu.Giulia töötab oma isa ettevõttes, mis on viimane traditsiooniline parukatöökoda Palermos. Kui tema isaga ühel päeval õnnetus juhtub, avastab neiu, et töökoda on pankroti äärel, nii tööliste kui ka Giulia perekonna saatus ripub juuksekarva otsas – sõna otseses mõttes.Sarah on mainekas advokaat, tema büroo on üks edukamatest kogu Montréalis ja kõigest neljakümneaastasena ootab Sarah´d ees osanikuks ülendamine. Karjääri nimel on Sarah ohverdanud kogu isikliku elu, vaba aja ja suhted. Nüüd on ta jõudmas karjääri tippu, kui ta kuuleb sünget uudist, mis paiskab segi kogu ta elukorralduse.L a e t i t i a C o l o m b a n i (snd 1976) on prantsuse stsenarist, režissöör ja näitleja. „Palmik“ on tema esikromaan ja tõlgituna paljudesse keeltesse on see saavutanud laialdast rahvusvahelist tähelepanu.

Lugesin selle raamatu läbi. No ja mis ma oskan kosta. No ei tea kohe. Mõni lugu oli nagu natuke naljakas. Mõni ajas päris kõvasti naerma. Mõni lugu kippus väheke ropuks kätte, aga tuleb tunnistada, et jäi siiski elulisuse piiridesse. Üks lugu pani kaasa noogutama ja imestama, et kuidas ma küll ise sellistele praktilistele mõtetele pole tulnud. Päris mitmes kohas üllatusin, et muidu väga tõepärases loos astuti ainult tilluke sammuke reaalsuse piirist üle ning tulemus kohutas. Aga võib-olla on minu piirid lihtsalt kitsamad kui autoril? Kummaline on ka see, et autor minu nime kasutab. Algul olin pahane. Siis aga lõin käega – las kasutab, kui tahab. Ei viitsi nii tühiste asjade peale pahandada. Eks ma mõistan ka, et autori sooviks on palju raamatuid müüa. Ja kena pseudonüüm aitab ju sellele ainult kaasa. Pealegi on mu nimi väga huvitav. Ütleksin isegi, intrigeeriv: Lõuna-Eestist pärit vana perekonnanimi ja selle ees saksidelt laenatud eesnimi. Hakka või ise kirjutama. Armin Kõomägi