Книги, похожие на «Karen Cleveland, Tappev tõde»

1987. aasta luutsinaööl põleb ühe Skåne puhkeküla klubi maani maha. Leekides sureb noor neiu, järgnev politseijuurdlus seab sõbrad omavahel vastamisi.Kolmkümmend aastat hiljem pärib Laura Aulin oma tädilt lagunenud puhkeküla. Esimest korda pärast tulekahju tuleb ta siia kanti tagasi. Ta loodab, et tädi matus annab võimaluse lasta haavadel paraneda ja leida tagasitee vanade sõprade juurde.Kuid tema saabumine tekitab nii kibedust kui ka pahameelt ja kui süttivad uued tulekahjud, muutub suhtumine temasse otseselt vaenulikuks.Samal ajal hakkab Laura aimama, et tädi on enne surma mingile saladusele jälile jõudnud. Kõik, mida ta tollest traagilisest luutsinaööst mäletab, satub küsimärgi alla. Tundub, nagu poleks teda eluks ajaks armistanud talvetuli kunagi kustunud.„Talvetuli” on kolmas, eraldiseisev osa Anders de la Motte paljukiidetud romaanisarjast, mille tegevus toimub Skåne maapiirkondades. Kaks varasemat osa, „Suve lõpp” ja „Sügisroim”, on esitatud Rootsi Krimiakadeemia auhinna nominentideks.

„Tänavatüdruk” on üks põnev lugu minategelase katsumustest, mis ta teele satuvad. Kuidas ta hüppab pea eest tundmatus kohas vette ja püüab seal jões siis kuidagi hulpida. Raamat sisaldab kahte esimest bakalaureuseaastat: Tallinna Ülikooli koolimaja, koridore, eksamiteks valmistumisi, õppejõududega suhtlemist, trammisõite või sõitmata jätmisi, koolipidusid ja kõiki teisi pidusid, mis üliõpilaseluga alati kaasas käivad. Oma autistlikul moel otsib ta filosoofiast abi, püüdes mõista erinevaid küsimusi: kas null on olemas, ja kui on, siis kus ta täpselt on, või kas kaks asja, nii EI kui ka JA, saavad samaaegselt olla.Kaja Kann on Vändras, viielapselises peres sündinud etenduskunstnik. Pärast Viimsi keskkooli lõpetamist asus ta õppima Räpina Aianduskoolis konserveerimise ja toidutehnoloogia eriala. 2019. aastal kaitses ta Tallinna Ülikooli magistrikraadi filosoofia erialal. Ta on rahvusvaheliselt tunnustatud iseõppinud kunstnik, kelle keel on otsekohene, sageli liialt mustvalge, kuid see-eest terav. Tema tegevust on võrreldud mänguga: ta nagu mängib tsirkust, mängib muusikat, mängib, et tantsib, mängib, et kirjutab raamatut.

Tom ja Karin ootavad oma esimest last, kui Karin äkki haigestub ja haiglasse satub. Laps aidatakse keisrilõikega ilmale. Nagu painajalikus unenäos jookseb Tom haigla all kulgevate tunnelite kaudu intensiivraviosakonna ja vastsündinute osakonna vahet – elu ja surma vahet.Ta naaseb koju lapsega, aga ilma Karinita, ootamatust kaotusest vapustatuna. Mõni kuu hiljem sureb ka Tomi isa, kellega pojal on kogu elu olnud keerulised suhted.„Igal hetkel oleme veel elus” on valus ja ilus lugu armastusest ja surmast, isadusest ja hetkhaaval elatavast elust. Ka siis, kui pinev olevikulugu surmast võtab tempo maha, rändab ajas tagasi ja hakkab kokku panema mosaiikpilti Tomi ja Karini ühisest elust, säilib terav reaalajatunne. Tasapisi hakkab lugeja aru saama, kuidas Tomi ja Karini armastus välja kujunes, ja mõistab, et see lugu ei räägi ainult vapustusest ja leinast, vaid eelkõige räägib see elust.Malmquisti keel on täpne, ta hoidub ülespuhutud väljenditest. Teose muudab eriti haaravaks autori oskus kasutada kirjutades osavalt tempomuutust, tormates kord raevuka hooga ning siis peatudes ja kirjeldada mingit väikest, kuid olulist detaili. Ta teeb seda tasakaalustatult, oma isikupärases rütmis, hoides lugejat haardes, kuni viimane lehekülg on loetud, ega lase ka siis päriselt lahti. See lugu jääb väga kauaks meelde.Tom Malmquist (snd 1978) on luuletaja ja muusik. Rahvusvaheliselt menukas autobiograafiline romaan „Igal hetkel oleme veel elus” on tema esimene proosateos, mis pälvis Rootsis Dagens Nyheteri kultuuriauhinna ja Karin Boye kirjandusauhinna ning kandideeris 2016. aastal Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale.