Книги, похожие на «Louise Penny, Tappev külm»

Kaks eesti fotograafi kaovad Kalahari kõrbes. Nad on ametireisil, saadetud Botswanasse Tallinnas asuva ajakirja World Photo poolt, et süveneda musta mandri «hinge» ja koguda materjali Aafrika erinumbriks. Omavaheline konkurents viib neid kokku Aafrika nõidarstide ja musta maagiaga, mis aga tabab ennekõike needjat ennast, kuna ebausk mõjutab ainult seda, kes sellesse usub. Teisest küljest on Helga Nõu «Mahajätjad» psühholoogiline põnevusromaan, kus punaseks lõngaks on mahajätmine läbi mitme põlvkonna ja mitmel tasandil. Ema jätab maha poja, isa jätab maha pere, poeg jätab isa kõrbesse surema, kui viimane rännakul enam jalul ei jõua püsida ja eestlane on valmis maha jätma kodumaa, kui talle mujal paremat elu pakutakse.

„Spioon, kes pääses külma käest” on inglise põnevuskirjaniku John le Carré (snd 1931) kolmas romaan, millest sai pärast ilmumist kohe bestseller. Sageli parimaks spiooniromaaniks nimetatud loo tegevus leiab aset külma sõja aegsel Ida-Saksamaal. Romaan jälgib Suurbritannia salaluure ja Saksa DV Abteilungi vahelist julma, kuid haaravat kassi-hiire mängu ajal, mil Euroopat lahutas raudne eesriie ja Berliini müür.

On jõuluaeg. Vana mees sõidab autoga üle mägede. Korraga märkab ta midagi pimeduses ja jõuab hädavaevu pidurdada. Tema ees lumesajus seisab väike poiss, huuled külmast sinised ja peas metskitsesarved. Neliteist aastat hiljem leitakse sealt lähedalt mägijärvest surnud tütarlaps, kel on seljas baleriinikostüüm. Järvekaldal seisab kolmjalal fotoaparaat. Kaldataimede vahel on leht lasteraamatust „Vennad Lõvisüdamed”.Mia Krügerit vaevab endiselt kaksikõe surm. Holger Munch on pikalt puhkusel viibinud, et hoolitseda tütre eest. Ühiselt asuvad nad uurima seda kummalist ja keerukat juhtumit ja loodavad selle peagi lahendada. Aga võta näpust! Neil pole aimugi, mis neid ees ootab.SAMUEL BJØRK on norra kirjaniku Frode Sander Øieni pseudonüüm. Tema kaks eelmist kriminaalromaani „Ma reisin üksinda” ja „Öökull” on rahvusvahelised menukid ning tõlgitud mitmekümnesse keelde.

Tom ja Karin ootavad oma esimest last, kui Karin äkki haigestub ja haiglasse satub. Laps aidatakse keisrilõikega ilmale. Nagu painajalikus unenäos jookseb Tom haigla all kulgevate tunnelite kaudu intensiivraviosakonna ja vastsündinute osakonna vahet – elu ja surma vahet.Ta naaseb koju lapsega, aga ilma Karinita, ootamatust kaotusest vapustatuna. Mõni kuu hiljem sureb ka Tomi isa, kellega pojal on kogu elu olnud keerulised suhted.„Igal hetkel oleme veel elus” on valus ja ilus lugu armastusest ja surmast, isadusest ja hetkhaaval elatavast elust. Ka siis, kui pinev olevikulugu surmast võtab tempo maha, rändab ajas tagasi ja hakkab kokku panema mosaiikpilti Tomi ja Karini ühisest elust, säilib terav reaalajatunne. Tasapisi hakkab lugeja aru saama, kuidas Tomi ja Karini armastus välja kujunes, ja mõistab, et see lugu ei räägi ainult vapustusest ja leinast, vaid eelkõige räägib see elust.Malmquisti keel on täpne, ta hoidub ülespuhutud väljenditest. Teose muudab eriti haaravaks autori oskus kasutada kirjutades osavalt tempomuutust, tormates kord raevuka hooga ning siis peatudes ja kirjeldada mingit väikest, kuid olulist detaili. Ta teeb seda tasakaalustatult, oma isikupärases rütmis, hoides lugejat haardes, kuni viimane lehekülg on loetud, ega lase ka siis päriselt lahti. See lugu jääb väga kauaks meelde.Tom Malmquist (snd 1978) on luuletaja ja muusik. Rahvusvaheliselt menukas autobiograafiline romaan „Igal hetkel oleme veel elus” on tema esimene proosateos, mis pälvis Rootsis Dagens Nyheteri kultuuriauhinna ja Karin Boye kirjandusauhinna ning kandideeris 2016. aastal Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale.