Книги, похожие на «Ошо (Бхагаван Шри Раджниш), Tantra. Ülim mõistmine»

Olemine on minu jaoks sama mis õnnetunne. Kui sa ei ole õnnelik praegu, siis ei ole sa õnnelik kunagi. Õnnelikuks saabki olla ainult ”siin ja praegu”. ” Õnneks” on olemist võimalik õppida, harjutada – see rõõm tasub end ära. Jaan Tätte Meie elu kvaliteeti ja elamise viise on läbi aegade kõige rohkem mõjutanud EESKUJU. Eeskuju õpetuse või õpetaja näol. Me kõik otsime teed sisemise rahuloluni – sisemise rahuni. Kõigi teed sinna jõudmiseks on aga erinevad. Tänapäeva rütm ja selle võnked sunnivad tasakaalu otsima äärmustest. Enesehävituslikest äärmustest, et natukenegi balansseerida seda meeletut tempot ja tühjuse tulva. Raamat, mida käes hoiad, ei ole kergete lugemiste hulgast. See suurepärane teos aitab Sul kindlasti muutuda, kui oled valmis ausalt enda sisse vaatama. Või saab järgmistel perioodidel just sellest õpetusest Sinu eeskuju.

Olen alati mõelnud, et kunagi kirjutan raamatu. Oma elust. Nii palju on saanud nalja, nii palju on olnud uskumatuid seiklusi, kokkusattumusi, kurbust ja õnne.Kirjutada mulle meeldib. Ja pensionäripõlveks on mälestused settinud kullaks ja mullaks. Liigne emotsioon ja ebaolulised seigad on minema hõljunud, jäänud on vaid ehtne ja hea. Nii ma arvasin. Mida ma arvata ei osanud, on see, et kirjutan raamatu juba nüüd, neljakümne seitsmesena, kiiruga, telefonis ühe sõrmega tippides. Ja mõeldes mitte oma elust, vaid suremisest.2017. aastal ALS-i diagnoosi saanud Jane Paberit on esimene eestlane, kes ravimatu haiguse tõttu otsustas oma elu lõpetada abistatud enesetapuga Dignitase kliinikus Šveitsis. Tema erakordne lugu tekitas ühiskonnas avaliku diskussiooni, kus räägiti surmast, abistatud enesetapust, palliatiivravist ja paljudest muudest inimväärset elu puudutavatest teemadest. Jane pidas oma missiooniks ALS-i-teadlikkuse tõstmist, sotsiaalsüsteemi kitsaskohtadest ja väärikast elu lõpust rääkimine oli tema viimane töö.Tegemist on kaasahaarava raamatuga, mis teema süngusele vaatamata sisaldab parajalt huumorit ja helgust. Jane oskas näha positiivset seal, kust seda tavaliselt otsida ei osata. Ta oskas kirjeldada sügava sisemise veendumusega ka kõige tavalisemaid eluhetki. Raamatu muudab huvitavaks just autori võime näha seda, mis on tõeliselt tähtis ja kaunis, eristada olulist vähemtähtsast ja seda kirjeldada viisil, mis ei jäta kedagi külmaks. Ostes raamatu „#ükskilihaseiliigu“ toetate Janno Puusepa Fondi.

Kes ei oleks rängas pohmellis tõemeeli vandunud: ma enam ei joo! Ausõna, mitte iialgi! Kuni järgmise korrani …Selle raamatu kangelased on inimesed meie kõrvalt, kes võitlevad vapralt kehvade geenide, viinakuradi ja iseendaga. Nad on oma nahal järele proovinud erinevaid võimalusi: sensitiivi seansse, anonüümsete alkohoolikute rühma, 12 sammu programmile toetuvat kliinikut, psühholoogi nõuannet, joomatungi vähendavaid tablette, usku pöördumist, joomisvastast süsti või ampulli.Mis siis lõppude lõpuks aitab?Sellest raamatust võid leida abi.***„Ma ei saanud aru, milles asi on – ma olen pohmelliga poolsurnud, kardan ära surra, saan terveks ja siis hakkab seesama jama uuesti otsast pihta.“„Poolunes olen näinud iseennast ja ümberringi toimumas asju, mida tegelikult ei ole. See on košmaar. See on päris põrgu!“„Mida eestlane teeb, kui tal ei ole vaja tööd teha? Joob. Seal jõid kõik. Midagi targemat ei olnud teha.“„Mõned inimesed elavad selleks, et olla kained. Meie mehega oleme kained selleks, et elada.“„Noore naisena mõtlesin, et kui tuleb prints valgel hobusel, küll ma siis alles muutuksin. Aga miks peaks üks prints tahtma niisugust kriisis olevat joovat naist, seda küsimust ma endale ei esitanud.“„Ma kartsin isegi mõnekümne meetri kaugusele viinapoodi minna, sest selleks pidi kõndima üle laia sõidutee. Kartsin, et äkki vajun keset sõiduteed kokku ja mul tekib hoog.“„Lapsed alati ütlesid, ema, ära joo, aga minul oli ükskõik.“„Mängisin sensitiiviga kaasa, et sugulased maha rahuneksid, et oi, kui vägev ja küll alles mõjub. Tegelikult ei tundnud ma mitte midagi.“„Ema pani mind luku taha. Sidusin paar voodilina kokku ja laskusin aknast alla.“„Inimesele, kes on elus olnud palju purjus, on kaine olemine omamoodi mõnuaine.“

See on elulooline eneseabiraamat, mis algab seal, kus lõppes minu romaan „Musta pori näkku”. 21-aastaselt seisin ma lihtsa valiku ees: kas joon veel mõne kuu ja suren ära või keeran pudelile lõplikult korgi peale ja jään ellu. Ma otsustasin elada. Järgneva 25 aastaga sai minust tuntud muusik, edukas kirjanik, nõutud saatejuht ja kardetud talendikohtunik. Selles raamatus tutvustan ma nippe, mida ma kõige selle saavutamiseks kasutasin. Tarvita neid targalt ja sa jõuad palju kaugemale kui mina.Mihkel Raud