Книги, похожие на «Оскар Лутс, Talve»

Kui kirjanik Owen Quine jääb pikemaks ajaks kadunuks, pöördub tema abikaasa detektiiv Cormoran Strike’i poole. Esialgu arvatakse, et Quine on mõneks ajaks avalikkuse eest peitu läinud – seda on ta teinud varemgi –, ja naine soovib, et Strike kadunud mehe üles otsiks ja tagasi koju tooks. Mida rohkem Strike asja uurib, seda selgemaks saab, et Quine’i kadumise lugu on keerulisem, kui tema abikaasa esialgu arvas. Kirjanik on äsja lõpetanud oma uue romaani käsikirja, milles ta kirjeldab äärmiselt pahatahtlikult peaaegu kõiki, keda ta tunneb. Kui romaan peaks avaldatama, võib see rikkuda väga paljude elu, mistõttu on mitmeid inimesi, kes võivad soovida Quine’i suu kinni toppida. Viimaks Quine siiski leitakse, ent tapetuna ja seda väga iseäralikul moel. Algab võidujooks ajaga, et lahti mõtestada halastamatu mõrvari motiivid, sest niisugust kuritööd pole Strike veel kunagi näinud.Robert Galbraith on Harry Potteri lugude sarja autori J. K. Rowlingu pseudonüüm. „Siidiuss” on tema teine Galbraithi nime all avaldatud romaan, mille peategelaseks Cormoran Strike. Esimene romaan „Käo kukkumine” ilmus Varrakus 2014. aastal.

Kolmas raamat Hiiumaal elanud ja tegutsenud legendaarsest jõumehest Matsist, kel lisaks kasvule ja tohutule jaksule on ka veel terane mõistus ja hea huumorimeel, mis aitavad teda kõiksugustes olukordades.

Põgenen elu tõsiduse eest oma 27. sünnipäeval Fidži saartele. Mul ei ole selget sihti, on vaid uitmõte purjelaevale hääletamisest. Sealt aga rullub lahti teekond, mis viib linnalapse kaugetele saartele lihtsa maaelu keskele. Naeru, tantsu, laulu ja kummaliste kommete kaudu õpin elama nagu fidžilane. Külaelu argipäevas koon naistega vaipu, õpin kasutama kookospähklit 101 erineval viisil, tükeldan lehmakeret ja pidutsen just nii nagu fidžilased seal maailma serval.Seisan ühes kohalikega silmitsi ka varjudega paradiisis: tõusvas maailmameres upuvad terved saared ja hääbuvad sajanditevanused traditsioonid. Tarbimishulluse tagajärjel muutub elu kaugel Vaikse ookeani saartel iga hetkega.Reisimine ei ole enese leidmine, vaid hoopis kaotamine uutes olukordades, et ise uuena edasi minna. Katse-eksitusmeetodil loobumine kõigist neist minadest, kes ma ei ole. Fidžil seisan ka mina valiku ees, kas järgida unistust sinise ookeani avarusest või südamehäält…

Margaret Atwoodi düstoopiline meistriteos „Teenijanna lugu” on moodne klassika. Romaani järjega „Testamendid”, mis pärjati 2019 Bookeri preemiaga, viib autor loo dramaatilise lõpuni. Rohkem kui viisteist aastat pärast „Teenijanna loos” kirjeldatud sündmusi võimutseb Gileadis endiselt teokraatlik režiim, ent on märke selle sisemisest määndumisest. Sel otsustaval hetkel ristuvad kolme väga erineva naise eluteed ning tulemus mõjutab nende kõigi, nagu ka Gileadi saatust. Kaks naist on veel noorukesed, Gileadi režiimi ajal üles kasvanud. Nende tunnistustele lisandub kolmanda, vanema naise hääl. Tema on saavutanud Gileadis mõningase mõjukuse häbitute saladuste teadmise tõttu. „Testamentides” näitab Atwood, kuidas iga naine, tegelikult iga inimene, on sunnitud türanniale üles ehitatud ühiskonnas kohanema, oma koha leidma ja mõtlema, kui kaugele ta sellesse uskumises läheb. Atwoodi enda sõnutsi ärgitas teda „Teenijanna loo” järge kirjutama just lugejate huvi, teisalt lähtus ta ka sellest, mis meie maailmas praegu toimub. „Aasta kirjandussündmus.”‒ The Guardian

Kõigest paarkümmend aastat tagasi sai Saaremaale nagu välismaalegi ainult spetsiaalsete lubade alusel, mille olemasolu kontrollisid nõukogude piirivalvurid tähelepanelikult nii Kuivastu sadamas kui ka Kingissepa lennuväljal. Igaks paadikasutuseks tuli kohalikust piirivalvekordonist saada rangelt märgitud kellaaegadega luba ja mere ääres päevitades pidi isikut tõendav dokument käepärast olema, sest mine sa tea, äkki paned ujuvmadratsiga üle mere putket. Täna, kui võib tellida pileti Pariisi ja homme, unustades passi koju lauanurgale, sinna ka lennata, kõlab kõik eelnev kuidagi imelikult. Millised meeletud muutused on toimunud nii ühiskonnas, meis endis kui kogu maailmas üldse! Tänasel päeval oleme kogu selle mineviku püüdlikult ja kiiresti unustanud ning harjunud mõttega, et see kõik oli väga ammu ja väga vale. Tegelikult ei olnud see üldsegi ammu. Nagu praegu, nii olid ka siis inimestel oma tööd, mured ja rõõmud ning totakast riigikorraldusest aitas üle ja mööda saada nali, huumor ning optimistlik meelelaad.