Книги, похожие на «Eduard Bornhöhe, Tallinna narrid ja narrikesed»

Eduard Vilde 1888. aastal kirjutatud naljajutt.

"Björn Diemel on advokaat, kellel on oma pere jaoks väga vähe aega. Murelik abikaasa sunnib teda osalema esoteerilisel koolitusel kohaloleku jõust, et töö ja isiklik elu paremini tasakaalu viia. Koolitus osutub ootamatult edukaks, sest Björn juurutab õpitud tarkusi ka tööl – tõsi küll, mitte päris ette nähtud moel. Kui üks ilmselgelt kriminaalne klient hakkab probleeme tekitama, lööb Björn ta lihtsalt maha, kõiki õpitud tarkusi hoolikalt järgides.„Eneseabimõrvad“ on ohtra musta huumoriga segu eneseabiraamatute tarkustest ja krimiromaanist. See on üks viimaste aastate müüdumaid raamatuid Saksamaal. "

See veider lugu, mida minu lapsepõlves kodukandis mõnikord sosinal või ka muigamisi levitati, rääkis ju mingist müütilisest Kontkäest, mis viskuvat maapõue sügavusest mitme kilomeetri kõrgusele, et rüvetatud taevast kinni püüda ja karistada jultunud võõramaalaste tigedaid lennukeid. Sellel seletamatul asjal (monstrumil? fantoomil?), mida mina olen enda arvates ükskord näinud, polnud pikkust (või kõrgust?) küll siiski enam kui kakssada-kolmsada meetrit. Aga just nii madalal võis talle saatuslikuks saanud hetkel lennuväljale läheneda ka too õnnetu reaktiivhävitaja – ei meetritki kõrgemal!

Me tulime siia linna 1922. aasta kevad­talvel, varsti pärast seda, kui mu mees oli vangilaagrist vabanenud ja meid oli laulatatud. Me suusatasime läbi märtsikuiste metsade, lumi oli paks ja kleepuv, põhjapoolse Soome suured kuusikud ei tahtnud meid minna lasta. Me tungisime sellele maale, surusime suuski lumest läbi, tõukasime tagant, nii et silme ees must, seljakott seljas ja ema kootud käpikud käes.Sirpa Kähköse romaan „Graniitmees” („Graniittimies”, 2014) on lugu Soome noortest, kes 1920. aastatel salaja Nõukogude Liitu läksid. Nad loobusid oma kodumaast, nimest ja emakeelest. Nad uskusid, et ees ootab uus elu, tööinimeste paradiis, mille nemad ise üles ehitavad. Kuid utoopiad ei teostu ja maa, Stalini-aegne Nõukogude Liit, kuhu nad õhinal olid tulnud, ei võtnud neid omaks.Sirpa Kähkönen (snd 1964) on tänapäeva Soome tunnustatumaid kirjanikke. Ta on hariduselt ajaloolane ja kirjutanud mitmeid romaane oma kodukandi Kuopio lähiajaloost. Teos käsitleb tundlikku teemat – Soome pahempoolsete käekäiku sõdadevahelisel ajal. Ka on see raamat osalt Sirpa Kähköse perekonnalugu.

Algupärast Eesti ulmet avaldava Täheaja almanahhisarja 12. köites on esindatud nii kodumaise ulme tuntud tegijate – Siim Veskimehe ja Maniakkide Tänava – uudislooming kui ka uute autorite – Manfred Kalmsteni ja Helena Alexandra Altroffi – esimesed suleproovid. Lisaks avaldame traagiliselt hukkunud kultusautori Lew R. Bergi (1968–2005) järelejäänud paberite hulgast leitud lühiromaani.Temaatiliselt on uues Täheajas enim esindatud teadusliku fantastika kosmoseulme alaliiki kuuluvad teosed, kuid lisaks on nende kaante vahel ajarännuulmet, postapokalüptilisi maailmu ja veel palju muudki.Kogumiku lood:Lew R. Berg: «Musta Roosi vennaskond»Siim Veskimees: «Asteriuse kodutee»Maniakkide Tänav: «Au ei olegi vaja» («Saladusliku tsaari» järg)Manfred Kalmsten: «Põgeneda Rottidelinnast»Helena Alexandra Altroff: «Defectis»Catherine Asaro: «Virmalised neljal häälel», tõlkinud Iris-Barbara JeletskiRaul Sulbi lugu Jules Verne'ist, «150 aastat „Erakordseid reise“»Raamat on ilmunud Eesti Kultuurkapitali toetusel.