Книги, похожие на «Lana Ellet, Täiskuu»

Seitsmeaastane Lauren jääb auto alla ja langeb koomasse. Tüdruk kõigub teispoolsuse piiril, tema vanemad aga võitlevad oma suhte pärast, mille traagiline olukord on proovile pannud. Samal ajal kerkib esiplaanile süüdlase karistamise küsimus.„Me veel näeme” pälvis kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanikonkursil kolmanda koha.

Kersti Kivirüüt on viie romaani ja paljude lühijuttude autor. Suurem osa tema uue seiklusromaani tegevusest toimub Meerapalu külas Peipsi ääres, mille elu kujutatakse värvikalt ja vaimukalt. Kohalikud teavad, et läheduses Suursoos asub värav surnute maailma, kust pimeduse saabudes ilmuvad külla zombid, kellega on kohalikud juba mingil määral ära harjunud. Loos seikleb palju huvitavaid tegelasi: arrogantne ministeeriumiametnik, politsei- ja piirivalveesindajad, Afganistani veteran, külaelanikud, preestrid, eksortsistid jpm. Sündmustikku on põimitud mitmeid etnoloogilisi pärimusi.

Uppsalas külvab hirmu vägistaja, kes hiilib ohvritele ligi, uimastab nad süstiga, tõmbab koti pähe ja viib siis elajaliku teo lõpule. Toimunud on juba mitu kuritööd, aga keskkriminaalpolitsei mõrvajuurdluse osakond ei ole veel jalgu kõhu alt välja võtnud: Sebastian sõidab ringi mööda Rootsit ning räägib oma raamatutest. Teised uurijad, Torkel, Billy ja Ursula, on hõivatud oma muredega, ainult Vanja töötab ajutiselt Uppsalas ja uurib seda kohutavat juhtumit.Kui üks vägistamisohvritest surnuna leitakse, tuleb kogu meeskond jälle kokku. Jättes kõrvale omavahelised hõõrumised ja probleemid, asutakse juhtlõngade jälile: selgub, et ohvrid pole juhuslikult valitud. Mis neid ühendab ja miks tundub uurijatele üha enam, et väga paljud inimesed ei taha, et tõde ilmsiks tuleks?„Naine, kes ihkas õiglust” on kriminaalpsühholoog Sebastian Bergmani menuka sarja kuues raamat.

Raamatu väljaandmist toetas Kultuurkapital.Romaan võitis mais 2017 LA Timesi kirjandusauhinnaHaslett on üks Ameerika andekamaid kirjanikke. – Sam Sacks, The Wall Street Journal Kui Margareti kihlatu John 1960-ndate Londonis depressiooniga haiglasse satub, seisab naine valiku ees: kas minna edasi juba tehtud plaanidega, hoolimata sellest, mida ta nüüd mehe seisundi kohta teab, või keerata selg kannatustele, mida see naisele tulevikus tuua võib. Ta otsustab mehega abielluda. „Kui mind enam ei ole” on unustamatu lugu sellest, mis järgneb Margareti armastusest ja usaldusest välja kasvanud otsusele. Loo keskmes on paari vanim poeg Michael, geniaalne rahutu muusikafanaatik, kes mõtestab maailma paroodia kaudu ning kelle üha keerulisemaks ja ebakindlamaks muutuva eksistentsi eest tuleb hoolitseda tema emal ja nooremal õel-vennal: kohusetundlikul Celial ja ambitsioonikal, end kindlalt vaos hoidval Alecil. See valulik, südant pitsitav, ent ometi sageli nii naljakas lugu, mida jutustavad vaheldumisi viis perekonnaliiget, toob erakordse selgusega lugeja silme ette ühe ema armastuse oma laste vastu, tihti möödapääsmatu andumuse, mida tunnevad üksteise vastu õed-vennad, ning paine, mille on jätnud perekonnale ühe isa valu. Adam Haslett on oma vapustava tundetäpsuse ning elava, leidliku keelekasutusega andnud meile midagi erakordset: romaani, millel on jõud muuta seda, kuidas me näeme oma elu kõige tähtsamaid inimesi. Adam Haslett (sünd 1970) on Inglismaal kasvanud ameerika kirjanik. Seni on ta avaldanud kaks romaani ja ühe jutukogu (mis oli nii Pulitzeri kui ka National Book Awardi finalistide seas). „Kui mind enam ei ole” ilmus 2016. aastal ja kandideeris paljudele preemiatele (sh National Book Award, Pulitzer Prize, National Book Critics Circle Award ja Kirkus Prize for Fiction). „Kui mind enam ei ole” on ilukirjandus selle parimas mõttes. See on täis armastuse valgust. – Peter Carey Haslett on haruldaselt selge mõtte ja intelligentse kirjutamislaadiga autor. – Joy Williams „Kui mind enam ei ole” on imekaunis, elegantne ja liigutav lugu ühe perekonna sisemisest ebakõlalisest muusikast. – Colum McCann„Kui mind enam ei ole” on otsekui ood kunstile, keelele ja elule… Haslettil on suur anne püüda paberile oma tegelaskujude vapustavalt erinevad sisemaailmad ning anda neid edasi imekaunis proosas. – Lara Feigel, The Guardian

"Debüütromaanis „On nagu pole“ kirjeldab Alan Adojaan enda uskumatuid ja hullumeelseid seiklusi ning analüüsib oma kummalisi suhteid ja veidraid inimkaraktereid. Nende otsa komistab ta millegipärast pidevalt, trippides ringi lõbu, töö ja armastuse otsinguil. Esimeses osas sööstab autor tundmatusse Brasiilias ning pärast seda, kui ta ühe päevaga miljoni kaotab, lähevad asjad ainult hullemaks. Üks absurdne juhtum ajab teist taga. Alan tutvub vulgaarse džässidiiva, gangsterite ja pärakupostiljoniga, korraldab Rios tänavaröövi, peab lahinguid Cabo Frio ahvidega, kohtab eestlasi, külastab erinevaid patuurkaid ja riskib eluga. Sellele järgneb veidi rahulikum periood Hollandis, kuhu autor läheb oma kriisi seljatamiseks ülikooli õppima. Hollandis võitleb ta tuvidega ja rongifirmaga, põletab närve Briti lehmikuga, armub itaalia tüdrukusse. Pärast magistrikraadi omandamist järgnevad taas hullumeelseid juhtumisi täis Brasiilia-reisid. See raamat viib sind lennule kohtadesse või olukordadesse, kuhu tavaline inimene ei satu ja lajatab mõnusa huumori, äraspidise elufiolosoofia ning omapärase maailmavaatega. Konkurentsitult selle aasta lõbusaim lugemine. ***„Nendeks õhtuteks, kui sulle jälle öeldakse, et „osta endale elu“. Kui ei jaksa, ei taha, ei viitsi elu osta. Aga tahaks ikkagi teada, tunda, vaadata maailma. Mugavalt. Kodust lahkumata. Nendeks õhtuteks osta endale Alani raamat.“Kaur Kender„Alan kirjutab esimesel leheküljel, et see pole reisiraamat, roadmovie käsikiri, eneseabiõpik, autobiograafia, naljaraamat ega armastuslugu või sügav sisekaemus. Aga see raamat on kõike seda ja rohkemgi veel!""Evelin Võigemast