Книги, похожие на «Lana Ellet, Täiskuu»

Mia Kankimäki jätab 38-aastaselt töö Helsingi kirjastuses, sest tal on sellest ja kogu oma elust mõõt täis. Soomlanna sõidab Kyōtosse tuhat aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shōnagoni jälgi ajama. Mia ei tunne Kyōtos kedagi ega oska jaapani keelt, kuid ta on lugenud inglise keeles Sei „Padjaraamatut” ja tunneb selle autoriga sügavat hingesugulust – Sei tundub imetlusväärselt kaasaegne ning tema mõtisklused ja tähelepanekud elust võiksid kuuluda kas või Virginia Woolfile. Õuedaami nimekirjad võluvatest, ärritavatest ja elegantsetest asjadest ning neist, mis südame kiiremini põksuma panevad, on otsekui blogisissekanded – niivõrd värskelt kõlavad need.Jaapani eluga harjumine võtab aega, kuid õige pea kisub see Mia kaasa. Soomlanna vaimustub templitest, kirsiõitest, Kamo jõe leinapajudest, kabukiteatrist, teemajadest. Kirjutava reisija elamustest sünnib tõsielulugu, mida saab lugeda otsekui romaani. Mia taipab oma imetletud õuedaami jälgi ajades sedagi, mida ta ise elult tahab.

Eesti teadlaste läbimurre nanotehnoloogias on siia toonud teistmoodi rahasid ja uusi vajadusi. Sajandi viimase veerandi alguseks on praeguse Tamsalu kohale püstitatud hiiglaslik tehas. Koos teaduskeskuse, töölistele mõeldud elamiste ning organisatoorse ja meelelahutusliku infrastruktuuriga moodustub kõrge betoonmüüriga piiratud tehaselinn. Või Kummituslinn, Tondilinn, Maailmalinn, nagu seda kutsutakse väljaspool müüri.Keire on suurema osa oma teadlikust elust elanud just müüri taha jäävas linnas, alul omast tahtest, siis olude sunnil. Käesolevas raamatus jutustab naine isiklikku Tamsalu-lugu kirjade vahendusel oma elukaaslasele.Tondilinn – see oli Tamsalu teine nimetus neil linna algusaastatel. Siis kui tehasehooned alles kerkisid ja maa-alused trassid ehitati, siis kui linna veel eraautosid lubati ja sõjaväeline osa polnud arenenud tänasele tasemele – tol ajal juhtus seal liiga palju veidraid õnnetusi. Nüüdseks on linn õppinud, kohandunud ümber, valmistunud probleemideks ja samas neid märksa paremini vältiv. Mina ja veel paarkümmend õnnetut olime Tamsalu viimased „äärmised ebaõnnestumised” ja isegi meie tulime sellest siiski eluga välja! Vähemalt enamik meist, kuid nii on see vist alati nende suurte õnnetustega – ikka leidub neid, kelle jaoks tuleb abi liiga hilja või oskamatult.Mairi Laurik on võitnud Tänapäeva noorteromaanivõistluse teosega „Mina olen Surm” (Tänapäev, 2016). Tema romaan „Süsteem” (Fantaasia, 2016) märgiti ära Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel.

"Baltimore’i poisid. Goldmanide gäng. Nii kutsutakse Marcust, Woodyt ja Hillelit, kolme lahutamatut nõbu, keda kõigi meelest ootab hiilgav tulevik – Marcust kirjanikuna, Woodyt jalgpallurina ja Hillelit advokaadina. Ent ootamatute saladuste ja valede, armukadeduse ja reetmise raskuse all hakkab nende kuningriik lagunema, hävides tragöödiaga, mis jätab kogu perekonna kunagisest kuulsusrikkusest alles vaid häbi ja varemed.Pärast aastaid painavaid minevikumälestusi otsustab Marcus möödunule silma vaadata ning enda ja oma nõbude perekonna traagilise loo kirja panna, aimamata, et see viib ta taas kokku ka ühega nende hävingu põhjustajatest.Suurejoonelise, viit aastakümmet hõlmava perekonnasaaga autorilt Joël Dickerilt on eesti keeles varem ilmunud ohtrate auhindadega pärjatud romaan „Tõde Harry Queberti juhtumi kohta“ (Tänapäev, 2017)."

"Ööliblikas" on haarav lugu võimuihast ja kättemaksust, ühe väikerahva saatusest, kaduvast maailmast ning ööliblikana valguse poolelendavast inimhingest.Romaani tegevus toimub Marimaal Lavra külas ja Vorkuta vangilaagris läbi kolme põlvkonna, põimides ühte sõjas purunenud saatused, maride ahastuse oma kaduva rahva pärast ja uskumatu armastusloo.Sündmuste jäljed ulatuvad süngete varjudena tänapäeva, puudutades inimeste elusid ja kogu maailma käekäiku. Lugu armastusest ja kirest, sõjast ja reetmisest, julmusest ja halastusest on kirjutatud poeetiliselt ja haaravalt nagu Kettu eelmisedki romaanid.Katja Kettu (1978) on tunnustatud soome kirjanik. „Ööliblikas” on tema kolmas eesti keeles ilmunud romaan.