Книги, похожие на «Raivo Tihanov, Täiega pöördes»

Kuidas ka Pia-Maret ei proovinud, polnud isa ja memme talle emast peaaegu midagi rääkinud. Muidu oli ju kõik hästi: tal oli maailma parim isa, Meelikaga olid nad kui sukk ja saabas ning kooliski olid asjad talutavad. Kui piinav kinnisidee emast välja arvata, tundus elu isegi igav. Kuni ühel päeval leidis ta midagi veidrat – imekauni käevõru, otse prügikonteinerist. Nagu doominoefektis viis nüüd üks sündmus teiseni ning hakkas juhtuma kummalisi asju, ka temaga, Maretiga. Muidu pigem tagasihoidlikus kartlikus neius tõstis pead iseteadvus ja otsustavus.

Teotahtelist poiste jutukogu mis koosneb Parijõe varasematest lastejuttudest koostas autor 1941 aastal, raamat aga ilmus esmakordselt 1942 aastal juba peale tema hukkamist.Sisaldab jutte: Andu raadio, Tuleohus, Uppumisohus, Meie Eku, Suuskadel Vallastesse, Vasikat õpetamas, Aino ja Leeni kodus, Koduseid talitusi tegemas, Kevadine suurvesi, Lehe-Sassi omad uisud, Kui meie hakkasime pillimeesteks, Rein ja anna mängivad poodi, Kuidas Enn ja Jaan olid mesinikud, Aino kootud kindad, Vastlapäev, Kui isa kinkis raamatuid.[…]Rae Jaani vilega oli jälle häda. Meie koorijuht tõmbas lauba kipra, kuulatas õige teraselt, laskis mitu korda mängida ja kuulatas jälle.„Tseetuur… tseetuur pole õige!”Jälle olime kõik jahmunud. Juks tegi aga asja kohe selgeks:„Tseetuur on sama, mis peemollgi, seda on raske mängida. Meil isa jändas meestega mitu õhtut, enne kui said selgeks. Lase veel kord!”Jaan pingutas nüüd oma tseetuuri nii, et silmad tahtsid pealuust välja tungida.Kõige viimaks prooviti minu viiulit. See oli küll kõige haledam mänguriist. Hobusesaba-jõhvist keeled katkesid sageli, kui neid veidi timmisid, kuna hääl oli õige haledalt kiunuv.Juks katsus viiulit siit ja sealt; leidis, et pole veel päris hästi sisse mängitud.„Kaks neljandikku takti võib siiski kaasa mängida,” oli tema lõplik otsus.[…]

Oli kord üks kaunis printsess, kes elas lossis, mida ümbritses tohutu aed imekaunite rooside ja orhideedega. See on aga hoopis üks teine lugu.Käesolev, seevastu, räägib puuksutamisest.Mitte sellistest hiilivatest puuksudest, mida sa loodad, et keegi ei märka. Oh ei! Siin tuleb juttu kahuripaukudest, puuksudest, mis kõrvetavad pükstesse augu ning lennutavad väikesed poisid kosmosesse ja tagasi. Peale selle tuleb raamatus natuke juttu kurjadest kaksikutest, Mongoolia vesirottidest, pikkadest karamellipudingutest ja veel pikematest kägistajamadudest. Aga kõige põhjalikumalt käsitleb raamat seda, mis juhtub siis, kui tibatilluke punapäine poiss Bulle kolib Kanonveieni tänavale ning kohtab Liset ja peaaegu pöörast professorit ühel päikesepaistelisel päeval veidi enne 17. maid. Lugu sõpruse puuksutamise tõelisest väärtusest.Jo Nesbø (sünd 1960) on enim tuntust kogunud Harry Hole kriminaalromaanide sarja autorina ning muusikuna ansamblis Di Derre. Doktor Proktori raamatud on seni ilmunud 22 riigis.

Lubage tutvustada, Luuker Leebesurm – tarkpeast detektiiv, kõikvõimas maag, räpaste trikkide ja murdvarguste meister. Ahjaa, ja surnud. Koos ebatavalise ja salapäraselt andeka Stephanie Edgleyga moodustavad nad liidu, mis peab jagu saama kõikematvast iidsest kurjusest. „Detektiiv Luuker Leebesurm: Nägudeta jumalad“ on kolmas lugu Derek Landy põrgulikult põnevast noorteseeriast.–Sa oled seda kõike juba näinud: mingi pahalane tahab tuua kaasa maailmalõppu. Paar inimest saab muidugi viga, aga lõpus läheb kõik hästi. Noh… seekord küll mitte.Kui oled lugenud eelmisi Leebesurma lugusid, siis tead juba, mis on Nägudeta Jumalad – ja kui seda tead, oskad ilmselt ka pimesi öelda, et asjad muutuvad selles raamatus meie luise kangelase ja tema verinoore abilise jaoks HIRMUS koledaks.