Книги, похожие на «Jaan Kross, Tahtamaa»

Aapo Ilvese looming on jõudnud folkloori, laulupidudele, Eurovisioonile, raadiojaamade hititabeleisse, teatrilavadele, perioodikasse, raamatuisse ja koolide õppematerjalide hulka. Tema värsid on põhjustanud vaimustust ja auhindade sadu ning ärritunud lugejakirju, nende pärast on käidud ministri juures aru pärimas ja lastevanemate liidus kaebamas. Raamatu “Tulen öösel sulle koju” puhul saab rääkida vahedast absurdi- ja keeletajust, sotsiaalsest närvist, tekstide lauldavusest, spontaansest kunstist, filigraansest käsitööst ja ilmselt veel paljustki. Autor on üks väheseid poeete, kes pole kolinud “rahale lähemale”, vaid müttab oma loominguga müstilisel mägede ja orgude maal Lõuna-Eestis, tahtmata Võhandu jõe delta bluusivatest voogudest kunagi liiga kauaks kaugele minna. See ilmselt annabki tema loomingule oma kordumatu jõu, rütmi ja puudutuse, olgu selleks parasjagu hitid, müüdid, ülemlaulud, sõim, vaba-, lembe- või vemmalvärss, parafraas või haiku.

Romaanis „Mere taga” hakkas Riina Vainumäe oma Soomes bussijuhina töötavat meest Jaanust kahtlustama keelatud suhetes seal tegutseva arsti Loone Kuusikuga. Alusetu süüdistus viis lõpuks perekondliku konfliktini, nördinud Jaanus põgenes tagasi Soome ja temalt enneolematut teenust soovinud Loone jõudis eesmärgini. Oma nõrkushetkest häbi tundev mees lõpetas Soomes töötamise ja tuli tagasi kodumaale, jäädes uskuma Loone Kuusiku lubadust, et nad enam kunagi ei kohtu.Ja ikkagi said nad neli aastat hiljem Eestis kokku. Mees sai lõpliku kinnituse ebamäärasele teadmisele, et tal on lisaks oma pere kahele tütrele ka kolmeaastane poeg. Loone aga tundis jällegi sedasama mis tookord Helsingis – Jaanus Vainumäe on ainus mees maailmas, keda ta tõesti endale tahaks …

Nahidil on jäänud elada kuus kuud. Vähemalt nii arvavad arstid. Kuid Nahid pole inimene, kes kedagi usuks. Ta lükkab tagasi talle pandud vähidiagnoosi ja arsti, kes selle pani. Tema sisemine meelepaha on ühtlasi kantud põlgusest selle elu vastu, mis talle antud on, ja teadmise vastu, et see jätkub varsti ilma temata. Ta tunneb end olevat üksi oma haiguse ja mõtetega. Ta igatseb oma tütre Arami järele, kuid ei saa temaga kuidagi ühele lainele. Haiguse karm silmus tõmbub koomale ja Nahid tahaks kaitsta Arami valu eest. Ta saab aru, et ta peaks seda tegema. Sest mida muud on üks tütar kui keegi, kes on siia ilma sündinud jagamaks oma ema valu?Esitatud raevuka purskena, on „Sellised me oleme” lugu juurtetusest ja kaotusest, see on jutustus tugevast, kuid piinavast suhtest emade ja tütarde vahel.Oma väga otsese ja mõjusa stiiliga esitab Golnaz Hashemzadeh Bonde meile raskeid küsimusi. Mida me anname edasi oma lastele? Ja mida me võlgneme neile, keda armastame?

Õigupoolest peakski alustama vist sellest, et belglast kui rahvust pole üldse olemas, kirjutab Hanna Miller oma arvukate fotode ja veel arvukamate lõbusate igapäevaelu seikadega teejuhis Belgia kultuuri, arhitektuuri, ajalukku, tänapäeva ja kööki. Küll on aga olemas Belgia Kuningriigi kodanikud, keda nimetatakse belglasteks. Pole olemas ka belgia keelt, vähemalt korrek- tses lingvistilises tähenduses mitte. Küll aga on vaieldamatult olemas kodumaa-armastus ning vähemalt osal elanikkonnast tugev soov säilitada status quo ́d ehk siis Belgia Kuningriiki selle praegusel kujul. Umbes kakskümmend aastat tagasi esmakordselt Brüsselisse sattudes jättis see linn mulle veidra mulje. Otse kesklinnas võis näha räämas ja lagunevaid fassaade, mahajäetud maju, katkisi aknaid. See kõik oli kuidagi sürrealistlik ja kohati tekkis tunne nagu oleks siin sõda alles „eile lõppenud“. See tunne tuleb vahel tagasi veel tänagi, vaatamata moodsale Brüsseli Eurokvartalile, kus ehitus ja remont vist kunagi ei lõppe. Ometi jääb kripeldama tunne, et sel maal on pakkuda rohkem kui näitab tänavapilt ja poliitikauudised, on oma peidus pool… On belglaste endi elu, mida tahaks näha ja kogeda, veidigi tundma saada, olgu või riivamisi. See välismaalaste igipõline soov mistahes maal… Ning siis see võimalus avanes – ja avaneb kõigile. Hanna Miller on hetkel Belgias elav eestlannast reisikirjanik ja – ajakirjanik, tänu kelle viimastel aastatel ilmunud kümnete ajakirjaar- tiklite on Belgia eestlastele tuttav mitte ainult läbi Euroopa Parlamen- di ja poliitikute tegemiste. Varem on Hanna Millerilt ilmunud raamat “Viini fassaadide taga. Autoga Austrias”.