Книги, похожие на «Jaan Kross, Tahtamaa»

Anna Fox elab tubast elu, ta vaatab palju vanu filme, tellib interneti kaudu poest toitu ja veini ning vaatleb igavusest läbi fotoaparaadi objektiivi naabrite elu. Tal on agorafoobia ja reeglina ta väljas ei käi. Ühel päeval jääb ta teiste elu piilumisega vahele ning tutvub vastasmajas elava naisega. Pisut hiljem näeb ta aga midagi sellist, millest käivitub tempokas ja mitmete ootamatute pööretega lugu, mis vaid alguses sarnaneb Hitchcocki “Tagaaknaga”.“Naine aknal” on üks 2018. aasta oodatumaid raamatuid – selle tõlkeõigused müüdi juba enne ilmumist maailmarekordiliselt 38 keelde ning Fox valmistab ette filmi.„Naine aknal” on üks neist harvadest raamatutest, mida tõesti ei saa käest panna. Stiil on sujuv ja tähelepanuväärne. See, kuidas Finn oma täiesti originaalse loo film noirʼ kulisside taustal välja mängib, on nii nauditav kui ka kõhedusttekitav.― Stephen KingHämmastav. Põnev. Armas ja imepärane. Võiksin siia põimida veel ülivõrdeid, aga ilmselt jõudis mõte juba kohale. Finn on loonud uue aastatuhande noir, tulvil hüpnotiseerivaid tegelaskujusid, rabavaid pöördeid ja kaunist stiili, ning minategelasega meeldiks mulle jagada pudelit Pinot’d. Võib-olla teistki – mul on talle palju küsimusi.― Gillian Flynn, põneviku “Kadunud” autor.

Rootsis on vallandunud enesetappude laine: noored inimesed võtavad endalt elu erinevatel hirmuäratavatel viisidel. Kõik vabasurma läinud noored fännasid muusikut nimega Nälg ja kõikide surnukehade juurest leitakse vanamoodne pleier ja kassett. Juhtumeid hakkab uurima triloogiast „Victoria Bergmani nõrkus” tuttav politseikomissar Jens Hurtig. Kunstnikust sõbra Iisaku kaudu satub Jens vabaajakeskusse, kus noored Nälja fännid koos käivad. Nende seas ka sõbrannad Maarja ja Vanja. Vanja on lapsendatud ega saa oma kasuvanematega eriti hästi läbi. Oma varasest lapsepõlvest on tal vaid üks foto. Sel pildil istub ta Pärsia vaibal. Tuleb välja, et samasugune vaip on omal kohal ka Nälja lapsepõlvemeenutustes…Sünge põnevik „Klaaskehad” kõneleb muusikast ja kunstist, ihast ja alistumisest, vihast, armastusest ja kättemaksust. Tundliku meelelaadiga tegelaskujude jälgedes liikudes viib romaani pingeline tegevus inimpsüühika tumedatesse soppidesse ja näitab, kui kaugele võib kunsti nimel minna. „Klaaskehad” on Erik Axl Sundi kurvameelsusetriloogia esimene osa.

On aasta 1944. Punavägi on Eesti äsja vallutanud, vastne võim üritab käivitada uut, nõukogulikku elulaadi. Põline kooliõpetaja Aleksander Sooveer saabub koos naise ja nende kasvatada oleva tütrepojaga sõjast räsitud väikesesse Lepaku töölisasulasse, et seal kool käima panna. Nende kodu Varevere linnas on pommirünnakus tuleroaks saanud, kogu elu tuleb alustada uuesti, aga sootuks teisiti kui kunagi varem – punane riigikord on viinud turvatunde, tekitanud hirmu ja nõuab kogu elu jooksul pühaks peetud tõekspidamiste mahasalgamist.Majad jõe ääres on 2000. aasta romaanivõistlusel esiletõstetud teos.

Erakordne. – The TimesFrench on vaieldamatult üks parimaid krimikirjanikke, kes üldse olemas on. – Associated PressIntelligentne ja kaunilt kirjutatud romaan võmmidest, mõrvast, mälust, suhetest ja Iirimaast. Mõrv äratab ammused mälestused…Kaheteistaastane poiss mängib koos oma kahe parima sõbraga metsas. Juhtub midagi hirmsat. Ja tema sõbrad kaovad igaveseks.Kakskümmend aastat hiljem töötab Rob Ryan – ainus, kes metsast tagasi tuli – Dublini politseijaoskonnas uurijana. Ta on muutnud oma nime. Keegi ei tea tema minevikust. Isegi tema ise ei mäleta, mis tollel päeval juhtus. Siis aga leitakse ammuse tragöödia paigast väikese tüdruku surnukeha ja kunagine müsteerium kisub Robi jälle enda keerisesse. Iga uus juhtlõng süvendab temas ja tema partneris Cassies halba eelaimust. Robi iseseisvalt ette võetud uurimine aga kurnab teda üha enam. Ning kõik jäljed viivad halastamatult tagasi… metsa.Tana French sündis USAs, kuid veetis suure osa oma lapsepõlvest Iirimaal, Itaalias ja Malawis. Ta õppis Dublini Trinity College’is näitlejaks ning elab siiani Iirimaal. Tema esimene romaan “Vaikiv mets” ilmus 2007. aastal ja võitis mitu auhinda, teiste seas Edgari, Anthony, Barry auhinnad parima debüütromaani eest ning Macavity ja IVCA Clarioni auhinna parima põnevusromaani eest.Raamat on esimene osa Dublini mõrvarühma juhtumitest jutustavas sarjas, mille iga osa võtab fookusesse uue peategelase, kes on lugejale eelmisest osast küll tuttav, kuid pole täitnud keskset rolli. Nii loob autor mitmekülgse maailma ning annab lugejale võimaluse näha seda erinevatest vaatepunktidest.French on nüüdisaja üks andekaimaid krimikirjanikke. – Washington PostSee psühholoogiline põnevik raputab su läbi ega lase end käest panna. – Belfast TelegraphTäiuslikumaid põnevikke, mida ma viimasel ajal lugenud olen. – Sophie HannahTana French tekitab lugejates kultuselaadset pühendumist… suur osa krimikirjandusest on meelelahutuslik, French aga sõltuvust tekitav. – The New YorkerNagu kõigis Frenchi romaanides, on ka siinne tekst tähendustest tulvil. Autor ei too meieni lihtsalt üht pööreterohket mõrvalugu, vaid pakib selle hoolikalt valitud proosasse, luues teksti, mis on nii elegantne kui ka sünge. – Associated PressSee hästi kirjutatud ja salamisi üha pinget keriv romaan haarab lugeja endasse juba esimesel leheküljel. – The TimesSuurepäraselt enesekindel ja kaunilt kirjutatud debüütromaan, mitmetahuline psühholoogiline põnevik, mis kaevub igapäevaelu sügavustesse ning pakub hulgaliselt närvikõdi ja üllatusi. – Irish Independent

Fowlesi loomingus on korduvaks motiiviks kangelase konflikt eneseteostuse ning ühiskonnas eksisteerivate reeglite vahel. Tihti juhatab kangelast vabaduse poole keegi saladuslik tundmatu ning teetähiseks pole mitte keelud ja käsud, vaid üha uued mõistatused. Nii satub ka „Maagi” minategelane Nicholas Urfe ühel Kreeka saarel psühholoogilisse mängu, milles põimuvad tihedalt reaalsus ja illusioonid.Eessõnas Fowlesi peateoseks peetud „Maagile” on autor öelnud, et raamatu tähendus on just see reaktsioon, mille raamat lugejas esile kutsub, ning ta ei taha öelda, nagu oleks olemas mingi „õige” reaktsioon.“On palju põhjusi, miks John Fowlesi „Maag“ kuulub mu lemmikute hulka. Üks neist väljendub mõttes, et mida rohkem inimene vabadust mõistab, seda vähem tal seda on. Fowlesi romaan esitabki erootilise põneviku käigus küsimuse: kui vaba peab olema inimese armastus? Kas inimene peaks teostama armastuse kaudu iseennast või iseenda kaudu armastust? Üks võimalik vastus: armastus teeb inimese heaks ainult siis, kui inimene teeb midagi armastuse heaks, kui ta võtab oma armastuse eest vastutuse.” Jan Kaus