Книги, похожие на «Betti Alver, Tähetund»

Jumala juurde„Sa oled eelmises elus Indias elanud!“ – Niisugust nalja tegi ema terve mu lapsepõlve. Ma istusin palju põrandal, istun siiani. Ja ma ei jätnud vahele ühtegi meie kolhoosi kino filmi, mille tegevus toimus seal värvilisel ja hullul laulude-tantsude maal.Samas tuli India mu pärisellu täiesti ootamatult, võiks isegi öelda, et seletamatute imede näol. Mismoodi täpselt, seda saab lugeda „Kas süda on ümmargune?“ teisest osast. Siinne raamat leiab peategelase Mumbai lennujaamast. Pärast seda tuleb kõike, nagu ühes tõelises India filmis: õppimised, unistused, armumised, lootused, pettumised, pettused, Inglismaa, haigestumine… Ka otsus mitte tagasi minna…„Vahel oled sa valitud oma teele, ja sa ei saa ise teisiti valida,“ ütleb üks tark kõrvalseisja. Nii ma lähengi Indiasse tagasi.Ja juhtub veel igasuguseid uskumatuid lugusid, just selliseid, mille kohta ei oska öelda muud, kui et „võimalikud vaid Indias“. Need lood keerlevad mu sees nagu kaleidoskoop, üheks hetkeks peatab miski aja, ma näen pilti korraks silme ees, ja siis keerleb kaleidoskoop edasi. Tuleb hoopis Venemaa, Setomaa, õigeusu klooster, oma talu. Tuleb tõdemus sellest, et kõik teed viivad jumala juurde, sest kõik teed viivad iseenda sisse.

Pikkmaal on jõudnud kätte 2070. aasta. Astumispäevast on möödas juba kuuskümmend aastat ning inimkond jätkab uue maailmaga kohanemist.Joshua Valente on otsustanud minna veel ühele retkele Kõrg-Megeritesse ning seal juhtunud õnnetus avab talle uued Pikkmaa tahud. Lobsang on otsustanud tegutsemise asemel mõtisklustesse ja õpingutesse tõmbuda, kuid nii tema kui ka teised Pikkmaa arengus otsustavat rolli mänginud inimesed peavad oma plaanid kõrvale jätma, sest kosmosest tuleb kutse: ÜHINEGE MEIEGA. Seda tajuvad või kuulevad eri moel kõik Pikkmaa mõistuslikud eluvormid ning ainult koostöös on neil võimalik sellele vastata. Vähehaaval hakatakse kokku seadma mandrisuurust kompuutrit, mille abil asuda oma kohale Pikk-Kosmoses, mille saladused ja imed alles hakkavad ennast pikkmaalastele ilmutama. 344 lk

Alexandra Oliva provokatiivne romaan sunnib meid silmitsi tõdemusega, kui suurt rolli mängib meie reaalsustajus meedia ja kui lihtne on meiega manipuleerida. Kõik saab alguse tõsielusarjast. Kahtteist võistlejat ootavad väljakutsed, mis panevad proovile nende vastupidavuse. Ühiskonnast äralõigatud võistlejad ei tea, et samal ajal toimub katastroof. Kui suur on hävingu ulatus? Kas seda põhjustas loodus või on süüdi inimene? Üksinda ja sihi kaotanud, komberdades lugematuid kilomeetreid mööda tundmatut maad aina edasi, tuleb ühel võistlejal – noorel naisel– appi võtta kogu jõud ja ellujäämisinstinktid. Kui ta ei usu ikka veel, et see pole enam ammu mäng.

29. detsembril 1951.a. Serga külas, Meremäe vallas, Võrumaal, nägi ilmavalgust pisike poisinääpsuke, kelle edasine elu on kulgenud sedamoodi, et sellest raamat võis saada. Autori eelmine teos “Kuuvirvendus" sündis lastelaste jaoks. Temas on ajastute hõngu ja «Taadu» toimetamist selle keskel…Põliste Setomaa juurtega olles ja suurema osa elust looduslähedast eluviisi mõtetes hoides, sündis kirjutamisainet ka edaspidiseks. Käesolev teos “Olla keegi teine" on raamat sellest, millisena on autor oma kujutlustes näinud ühe Setomaa küla sündi tollel kaugel ajal, kui metsad olid suured…

Kunstnikust kirjaniku Toomas Vindi kogumik „Kunstniku elu“ sisaldab jutte ja mälestusi, mille ainestik tuleneb nii meie igapäevasest elust kui ka kunstimaailmast, mida autor ise läbilõhki tunneb.„Kunstniku elu“ on Toomas Vindi kahekümne esimene raamat.Viimaks, kui olin lõplikult otsustanud häirivatest pükstest lahti saada, need ihuvärvi pealt maha pesta, helises uksekell ja ateljeesse vajus Kunstnike Liidu sekretäri Heinz Valgu juhtimisel salkkond prantslasi. See oli väliskülalistele läbiviidav nomenklatuurne meelelahutusprogramm – näidata, kui tublilt ehtsad ja elusad nõukogude kunstnikud tööd teevad. Meie ateljee asus Kunstihoones ja seetõttu olime taolisteks üritusteks kerge saak. Prantslased uurisid esmalt huviga, kuidas nõukogude kunstnikud välja näevad, seejärel uudistasid, mida nad teevad ning vahtisid nii lähedalt kui ka kaugelt mu valmivat maali.Ootamatult ütles Aili: „Kuule, sellele figuurile teksad ikka ei istu, äkki sa võtad need tal jalast.“„Paistab, et sul on tuline õigus,“ tähendasin ma kukalt kratsides, tegin lapi tärpentiniseks ja pühkisin hommikul maalitud teksad maha. See võttis aega mõnikümmend sekundit, misjärel kõlas ateljees üksmeelne ahhetus. Maali esiplaanil seisis nüüd palja ümariku tagumikuga naine.Katkend raamatus sisalduvast autobiograafilisest novellist „Näitus Pariisis. Montparnasse’il.“