Книги, похожие на «Айзек Азимов, Tähed kui tolmukübemed»

Stiililiselt nõtke ja elegantne romaan on vanamoelise hingusega, meenutades 19. sajandi kirjandust. Tegevus on ajatu ja ruumitu, kätkedes salapära ja mõistatusi. Loo sisse on peidetud kummardused Alessandro Bariccole ja Clint Eastwoodile.

Olin nüüd väga üksi ja väga kõrgel. Külma liikumatusse õhku tõusis alasti naise kujuline hingeaur. Tihe nagu kadakasuits. Tänavavalgustite paistel sillerdavad lumehelbed langesid õhetavale näole ja ma lasin sel tundel liikumatult enesest läbi voolata. Tundel, mida ma tundsin kunagi, kui paadisillast lahti lasin ja tajusin, et vesi mind kannab, ja mida ma tundsin kord aastaid hiljem, kui Võru kultuurimaja taga peksa sain ning pärast verisel lumel pikutasin ja taevast vahtisin. See oli nii, nagu väljunuks ma kehast.

Ursa ja tema vanem õde on erinevad kui öö ja päev, või nagu maa ja linn. Ursa läheb külla hunnitusse mõisa, kus esineb suurilmadaamist abielunaise Penelopena. Saabub ka Võluprints – pikakasvuline, vastupandamatu Charnwoodi markii, kellel on vajadus ajutise kihlatu järele. Kui Ursa tuli toime ühe rolliga, saaks ta hakkama ka teisega, eriti kui selleks on vaja mängida iseennast… Aga teeskluse hind kujuneb kõrgeks, sest ootamatult leiab Ursa markiis oma unelmate armastuse… armastuse, mis oli kättesaamatu. Teeskluse aeg saab aga ümber ning Ursa ja markii langevad mõõtmatusse armujoovastusse, mis oligi neile määratud teiselt poolt taevatähti…