Книги, похожие на «Ли Чайлд, Tagaotsitav»

Eradetektiiv Jussi Vares ja tema sõbranna leiavad Turu saarestikust udus seisva parvlaeva Västern. Olukord tundub kahtlane ja nad otsustavad minna uurima, mis on juhtunud. Laeval avaneb neile kohutav vaatepilt – kogu meeskond ja kõik reisijad on tapetud. Kadunud on ainult Varese sõbranna Petra minia …Samal ajal satub kaugel Montanas, crow indiaanlaste (vareseindiaanlaste) territooriumil eluohtlikku olukorda soomlanna Suvi. Õnnelike asjaolude kokkulangemise tõttu tõttab talle appi indiaanlane Albert, kel on naise röövijatega ajada omad asjad. Koos hautakse kurikaeladele kättemaksu.Pärast Suvi ootamatut lahkumist Soome ja tema veelgi ootamatut appikutset lendab ka Albert Soome. Kuidas on Suvi seotud Västerni õudusega? Selles üritavad Jussi ja Albert üheskoos selgusele jõuda. Jaan Martinson: «Niisiis on crew’ indiaanlasel vaja Montanas võidelda sealse maffiabossiga, kes ühtäkki kavatseb mööda maanteed kulgeva soomlanna seksuaalperverdile maha müüa. Edasine on vist selge: indiaanlane päästab soomlanna, too aitab päästjat võitluses maffiaga – seks ajaks on kahe vahel tekkinud armastus – ning läheb omi asju ajama, et peagi naasta. Aga ei naase. Ja siis astub mängu Vares.»

"Hüvastijätt" on triloogia kolmas raamat kirurg Toomas Hinnovi elust.Paljudele asjassepühendatuile võivad peategelase Toomas Hinnovi tagant paista tuntud arstiteadlase Arnold Seppo (1917-1980) elukäigu ja karakteri kontuurid. Seda autor ei eitagi, kuigi on tegelaskujude loomisel kasutanud ohtrasti kirjanikufantaasiat.Hüvastijätus jätkab Hinnov võitlust oma kliiniku eest ning püüab taasleida sidet oma nüüd juba suureks sirgunud ja kirurgiks pürgiva pojaga.Raamatule eelnevad «Siinpool paradiisi» ja «Provintsiarst».

Alli teab: see on viimane aasta, mis temas räägib. Aasta, mis temast, rumalast plikast, küpsetanud inimese. Väliselt on ta veel nüüdki sama väike plika, sama blond tütarlaps, ta pole vananenud ega inetumaks läinud näost – ei, vastuoksa, ta nägu on sisaldavam, ta silmad sügavamad. Ning ta silmis peegeldub mitte enam kerge-, vaid raskemeelsus, ta näos mitte enam elujanus kihisev naiivsus, vaid selgunud järelemõtlikkus. Ta on ilusam kui aasta tagasi, kuid kahvatum, kõhnem, ta iseloomu edasiigatsuse ja laialivalgumise asemele on tulnud peaaegu kartlik tagasihoidlikkus ja süvenemine iseendasse. Üldisse karja kuuluvast liikmest on saanud individuaalne olevus.