Книги, похожие на «Martin Algus, Tagamaa»

Sellesse ühe naise rände loosse on põimunud hulk teisi – alustades eestlastest, kes rändasid juba tsaari ajal Venemaale, ja lõpetades Mark Grigorjevitšiga, keda tema muusikutöö viib elama Itaaliasse. Ent kuhu inimene ka ei koliks, enda eest on raske pakku pääseda. Ikka ilmuvad minevikuvarjud unenägudesse, ikka kipuvad saatused korduma. Kala on peategelase Vera hüüdnimi, solvav ja ülekohtune. Vera ei ole sugugi külm, sõnatu ega tundetu. Ametilt on ta medõde, ent kutsumuselt surijate kannatuste leevendaja. Ka temale endale langeb osaks kuhjaga kannatusi: vägistamine, vägivaldne lähisuhe, poja surm, lähedaste reetlikkus. Õnneks kohtab ta oma eluteel ka lahkeid inimesi, seda eriti sattudes Tveri oblastis kunagisse eestlaste asundusse Nurmekundesse. Pjotr Aleškovski (snd 1957) on hariduselt ajaloolane ning töötas aastaid Kesk-Aasias arheoloogina väljakaevamistel ja Põhja-Venemaal ajaloomälestiste konserveerijana, enne kui pöördus 1990ndate keskel kirjanduse radadele. On avaldanud mitmeid proosakogumikke ja romaane, „Kala. Ühe rände lugu“ pääses 2006. aastal Vene Bookeri lühinimekirja. Aleškovski on tuntud ka ajakirjaniku, tele- ja raadiosaatejuhina.

Venemaal on esile kerkinud uus jõuline juht – president Valeri Volodin.Tema isiklik impeerium tugineb verisel minevikusaladusel ning ta kõrvaldab kõik, kes sellele läheneda julgevad. Volodinil on plaan taastada Venemaa kunagine hiilgus ja vägevus, ent maailm ei usu veel, et plaani kuulub ka sõjaline invasioon. Kui see Eestis ja Ukrainas siiski toimub, ei saa NATO enam kõrvalt vaadata.USA president Jack Ryan peab võitlust Venemaa agressiooni nurjamiseks, ta poeg salasõda varjatud vaenlasega, ning üleilmse konflikti ohu kasvades näib ellujäämise võimalus üha kahanevat…

Meie Aja Kangelane, mu armulised härrad, on tõepoolest portree, kuid mitte ühest inimesest: see portree on koostatud kogu meie sugupõlve pahedest, nii nagu nad on. Teie ütlete mulle, et inimene ei või olla nii halb, aga mina ütlen teile, et kui te olete uskunud igasugu traagiliste ja romantiliste kurjategijate olemasolu, miks te siis ei usu Petšorini tõelikkust? Kui te olete imetlenud hoopis hirmsamaid ja inetumaid väljamõeldisi, miks siis see iseloom ei leia isegi väljamõeldisena teie silmis armu? Kas sellepärast, et temas on rohkem tõde, kui teie seda sooviksite?Raamatu peategelane Petšorin on noor ja nägus ohvitser, kellel oleks elus justkui kõik olemas. Ometi tunneb küüniline ja kirglik mees pidevalt igavust ja seletamatut igatsust millegi kaugelasuva, suure, ülla ja kättesaamatu järele. Seda püüab ta leevendada rohkete naisvallutustega, aga mõistab peagi, et ei ole võimeline kellessegi jäägitult armuma. Otsides teravaid elamusi, ta riskib oma eluga duellidel ja Vene ruletis, aga saab aru, et ka see ei tekita temas mingeid emotsioone või elujanu. Seiklushimuline hing ei luba tal üheski kohas paikseks jääda ega üheski suhtes tõelist armastust leida. Nii hukutab ta igavusest enda ümber süütuid inimesi, ise ometi rahu leidmata. See on raamat ühe noore mehe eneseotsingutest, keda keegi ei mõista. Kuid kas Lermontovi aja kangelane erinebki palju meie aja inimesest? Maailmakirjanduse kuldvarasse kuuluv „Meie aja kangelane“ on Eesti koolides soovitusliku kirjanduse nimekirjas.