Книги, похожие на «Martin Algus, Tagamaa»

“Fenella esimene kooliaasta” viib meid vähetuntud maailma – tsirkusesse, kus peategelane, vahva Fenella, on lõvitaltsutajana tõmbenumbriks. Ta on õppinud selle elukardetava kutse isalt, kellega ema, rikka lordi tütar, abiellus vastu vanemate tahtmist. Mõni aasta peale ema surma võtavad sugulased tütarlapse endi juurde ja saadavad kooli, aga Fen ei suuda uues elus hästi kohastuda. Ta põgeneb tagasi, kuid vähesedki teises ümbruses veedetud päevad on avanud ta silmad tsirkuse varjukülgede suhtes. Jõhkra ning iseka peremehe kelmuse tõttu satub ta mitmesugustesse seiklustesse…

Kui leedi Athina Ling on sunnitud ööseks postijaama jääma,kuuleb ta väikese poisi karjeid, keda peksab metsikult lord Burnham, lapsekasuisa. Neiu tõotab poisi päästa ning viib lapse järgmisel hommikul vägavara poisi onu, markii Rockingdale'i juurde, veendes teda Peterit enda juurdevõtma. Ühiselt jõuavad nad järeldusele, et arvatavasti tahab lord Burnhamoma kasupoja tema päranduse saamiseks tappa. Kuid markii võib saada Peteriseaduslikuks eestkostjaks üksnes siis, kui on abiellunud, mis võimaldaks talsaada määratud kuningliku ratsaväe ülemaks Buckinghami palees. Siiski poleei markiil ega ka Athinal abiellumiseks vähimatki soovi…

Eelmise sajandi ühe silmapaistvama kirjaniku Franz Kafka sümbolistlik romaan Mati Sirkeli tõlkes.Kafka jutud viivad meid võrdpildi, mõistujutu maailma. Nad tähendavad seda, mida nad ütlevad, ja viitavad seejuures alati millelegi hõlmavale. Seda romaani võib lugeda kui lugu maamõõtja K. kurnavast võitlusest lossi pääsemiseks, aga seda võib võtta ka inimeksistentsi totaalsuse sümbolina, katsena hõlmata metafooriga tervet inimeksistentsi, tema mõtte ja mõttetuse paradoksi. Kafka sümboolika varal võime seiseneda komplitseeritud filosoofilis-religioossetesse spekulatsioonidesse, sotsiaal- ja individuaalpsühholoogiasse, kõige avaramate piiridega maailmavaatelisse diskussiooni. Lisaks võime tema mitmepaikseid romaane lugeda ka Franz Kafka isiklike eludokumentidena, eepilise avaruse saanud subjektiivse aruandlusena, autobiograafiliste krüptogrammidena.Vähe on kirjanikke, kelle looming oleks võimaldanud ja välja kannatanud niisugusel hulgal erinevaid, kohati ristivastupidiseid tõlgendusi ja hinnanguid, nagu need Kafka loominguleosaks on saanud. Eeskätt kehtib see tema romaanidekohta. Mida tähendab Loss? On ta inimlike mõõdupuudegahaaramatu transtsendentse lunastuse asupaik – teoloogidetaevas, nagu arvab väljaandja Max Brod, või kosmilise kurjuse,saatana peakorter, või lihtsalt maise maailma bürokraatia,võõrandunud elu võrdpilt – või kõik need kokku? Keson maamõõtja K.? Kas parimategi inimlike püüdluste luhtumistsümboliseeriv igamees, elu absurdsuse sümbol, või kurjuseleaktiivselt vastu astuv, lootust sisendav revolutsionäär, kessaab küll igal sammul lüüa, aga omast ei tagane? On ta igavesekurjuse, bürokraatliku maailmakorra süütu ohver või omavalelikkuse, külma arvestamise, ebaeetiliste vahendite kasutamiseeest karistada saav tüssaja, kavaldaja, vale mees õigetesihtide taotlemiseks? Ja kes oli Kafka ise? Kas metafüüsilineanarhist, religioosne humorist, absoluutne moralist, absurdikirjanik,nõrkuse geenius, võõrandunud maailma mütoloog,teednäitav kuju, või väikekodanlik dekadent, küll andekas,aga seda eksitavam negativist? Kafka interpreteerijate armeeei ole etikettidega kokku hoidnud, aga ometi ei taha nendeobjekt kuidagi lasta ennast ühe nimetaja alla viia. Raske ontõestada, nagu oleks Kafka midagi tõestada tahtnud. Ta oliküsija, otsija, kuid kujundi, mitte mõistete või teooria kaudu —ja kujundiga, sümboliga ei saa loogiliselt vaielda. «Kafkal oliharvaesinevat jõudu endale võrdpilte luua. Sellegipoolest eiammendu ta kunagi selles, mis on tõlgendatav, pigem on tavõtnud tarvitusele kõik mõeldavad ettevaatusabinõud omatekstide tõlgendamise vastu. Nendes tuleb tasa ja targu, umbusklikultedasi kobada.» (W. Benjamin).Tõlkija Mati Sirkel