Книги, похожие на «Siim Veskimees, Taevatagune suurem ilm»

"Vaikiva metsa" järgÜlimalt intelligentne põnevik. – The TimesTana French on kindlasti viimase kümnendi kõige huvitavam, kõige olulisem krimikirjanik. – The Washington PostKuus kuud pärast viimast eriti rasket juurdlust on uurija Cassie Maddox Dublini mõrvarühmast lahkunud ega mõtlegi sinna naasta. Kuni tuleb pakiline telefonikõne ja ta kutsutakse viivitamatult Dublini lähistele kuriteopaika.Alles surnukeha nähes mõistab Cassie, miks teda sellise kiiruga kohale kutsuti. Mõrvatud noor naine on temaga äravahetamiseni sarnane. Eriti veider on aga see, et naise dokumendil seisab nimi Alexandra Madison, mida Cassie kasutas aastaid tagasi salaagendina. Korraga on uurijatel kaks ülesannet – selgitada välja tüdruku mõrvar, aga mis veelgi olulisem, teha kindlaks ohvri identiteet. Politseil ei ole aimugi, kes see tüdruk on ning Cassie endine ülemus otsustab kasutada ainukordset võimalust: saata Cassie salaagendina Lexie asemele, et meelitada mõrvar oma alustatud tööd lõpetama. Kui reaalsus ja fantaasia aga lootusetult ühte sulavad, ähvardab Cassiet oht end igaveseks kaotada.Tana Frenchi erakordselt õnnestunud debüütromaanile „Vaikiv mets” järgneb samavõrd köitev psühholoogiline põnevuslugu, millega ta tõestab veel kord, et kuulub praeguse aja parimate krimikirjanike hulka. „Peegelpilt” on teine osa Dublini mõrvarühma juhtumite sarjas, mille iga osa võtab fookusesse uue peategelase, kes on lugejale eelmisest osast küll tuttav, kuid pole täitnud keskset rolli. Tana French paneb „Peegelpildiga” kümnesse – see on täiuslikult komponeeritud. – Entertainment Weekly Ei ole täpne öelda, et Tana French on üks paremaid krimikirjanikke. Õigem oleks nimetada teda lihtsalt tõeliselt geniaalseks kirjanikuks. – Gillian Flynn

Kolme raamatu autor Taavi Kangur selgitab selles raamatus vaimukalt ja asjatundlikult, kuidas saada kirjanikuks."Miks saavad avalikuks minu mõtted kirjutamisest ja lugemisest? Umbes kaheksa aastat tagasi asusin uurima, kas on võimalik leida sirge tee kirjutamise juurde. Uurisin, mismoodi võib ühest inimesest kirjanik saada. Teele kerkis palju arusaamatusi ja esmapilgul lihtsana näivad asjad osutusid põhjatuteks uurimisobjektideks. Uues maailmas kobamisi ringi liikudes leidsin küsimustele vastuseid ja vastustele uusi küsimusi.Kas kirjanikuks saab õppida? Küsimuse esitamine ja rõhuasetus ei jäta tavaliselt ühtegi kirjutamisega tegelevat isikut külmaks. Olen kohanud ja ilmselt kohtan veel inimesi, kes nähvavad mulle, et kirjutama peab nii, nagu otse tuleb, ja protsess ei allu õppimisele. On ainult ürgudu ja meedium (kirjanik), kes saab sealt kuskilt pilvest oma teksti kätte. Kindlasti on väitjatel tuua mõni näide otse elust. Jakõigesse, mis räägib kirjutamise õppimisest, suhtuvad nad põlgusega, isegi täiesti mõistlikesse soovitustesse, et paremaks saamiseks on vaja harjutada. Olen palju lugenud kirjutamisest ja tõeliselt suured ja maailmakuulsad kirjanikud ütlevad keerutamata: harjutama peab aastaid, kümneid aastaid.Pidage meeles, õppimises ei ole mitte midagi halba! Te soovite saada kirjanikuks, Teie sees helisevad sõnad, Te tahate osata neid õigesti välja lasta. Jah, on vastus, kirjanikuks saab õppida, kui sisemuses on tungiv soov kirjutada," ütleb Taavi Kangur.

On aasta 1944. Punavägi on Eesti äsja vallutanud, vastne võim üritab käivitada uut, nõukogulikku elulaadi. Põline kooliõpetaja Aleksander Sooveer saabub koos naise ja nende kasvatada oleva tütrepojaga sõjast räsitud väikesesse Lepaku töölisasulasse, et seal kool käima panna. Nende kodu Varevere linnas on pommirünnakus tuleroaks saanud, kogu elu tuleb alustada uuesti, aga sootuks teisiti kui kunagi varem – punane riigikord on viinud turvatunde, tekitanud hirmu ja nõuab kogu elu jooksul pühaks peetud tõekspidamiste mahasalgamist.Majad jõe ääres on 2000. aasta romaanivõistlusel esiletõstetud teos.