Книги, похожие на «Charles R. Cross, Taevast raskem: Kurt Cobaini elulugu»

13. oktoobril 1972 rammis Uruguay õhujõudude lennuk 3600 meetri kõrgusel Andides mäge. Lennuki pardal oli 45 inimest, nende hulgas ka Uruguay Old Christiansi ragbiklubi, teel mängima ühe Tšiili parima ragbimeeskonna vastu.„Me kukkusime alla. Lennuk kukkus alla. Me kukkusime mägedesse. Me oleme siin lõksus.“Ellujäänud 16 inimesel tuli oodata 72 päeva – nad päästeti 23. detsembril 1972.„Esimestel tundidel polnud mitte midagi, ei hirmu ega kurbust, ei aja kulgemist, isegi mitte ühegi mõtte ega mälestuse vinet, vaid must ja täielik vaikus,“ alustab autor Nando Parrado ilustamata kirjeldust neist päevist. „Meie lugu võis küll inspireerida miljoneid inimesi kui jutustus inimhinge vastupidavusest, kuid minu jaoks olid need mägedes veedetud päevad täis südamevalu, õudu ja asendamatuid kaotusi,“ ütleb ta.

"Andrus Ansip on mees, kellest võitluskaaslasedräägivad kui usaldusväärsest kamraadist, meeldivast suhtlejast jasuurepärasest organisaatorist. Oponendid aga neavad teda maapõhja,väites, et tegemist on diktaatori, silmakirjateenri ja pika vihapidajaga.Neid vastandlikke seisukohti uurivad siinse raamatu autoridpeategelase abita, jättes lugeja otsustada, mis neist on tõelelähemal.Raamatu jaoks on korraldatud sadu usutlusi. Teiste seas võtavad sõnaAnsipi kaaslased koolist ja sõjaväelaagrist, kaastöötajad EKP Tarturajoonikomiteest ja Tartu Kommertspangast, äripartnerid, Ansipivalitsuste ministrid.Autorid on läbi töötanud tuhandeid lehekülgi riigi- ja eraarhiividematerjale, äriregistri dokumente ning rahvusraamatukogu säilikuid.Üksnes Tartu linnavalitsuse Ansipi-aegsetele dokumentidele oliligipääs raskendatud.Lisaväärtust annavad mõned salajased seni avaldamata dokumendid ningkirjavahetused. Veel on raamatusse põimitud Ansipi paljudelähikondsete intrigeerivad reaktsioonid autoritega suhtlemisel."

Lasnamäe paneellinnak ei ole kunagi olnud eestlaste unistustekodude nimekirjas. Seda Tallinna linnaosa tajutakse vaenuliku võõra territooriumina.Viktoria Ladõnskaja on läbi ja lõhki Lasnamäe tüdruk. Seda raamatut kirjutades otsis ta iseenda kaudu vastuseid sageli kõlavatele küsimustele: miks venelased siia tulid? Miks nad ei ole ära läinud? Kuidas on lood nende eesti keelega? Millega nad tõestavad, et on Eestile lojaalsed?Autori lapsepõlves ja nooruses 1980.–90. aastatel mängiti Lasnamäe õuedel, poolelijäänud ehitustel ja tühermaadel ohtlikke mänge. Emad tundsid muret ja manitsesid lapsi ettevaatusele. Hirmutunne istus lasnamäelastes sügavalt sees. Hirm röövimise ees, hirm sattuda teisest rahvusest kamba teele, hirm jääda kodakondsuseta.Autor kirjeldab oma lapsepõlve ja nooruse Lasnamäed vahedalt ja empaatiaga. Siin on Vladivostokist Eestisse sattunud meremees, kellest saab kirikuteener; eestlannast loovinimene, kes suhtleb naabritega läbi suletud rauduste; teismeline tüdruk, kes paiskab vanematele vihahoos näkku: „Ma vihkan teid, sest te olete venelased!”; uulitsapoiss, kes leiab oma lunastuse Eesti Vene Teatris. Teost läbib vene õigeusu teema, mille olemust vaadeldakse just Eesti kontekstis.

Siin kaante vahel on kaheteistkümne aasta jagu arvamusi, mõtteid, hoomamisi, kogemisi. Need on minu isiklikud lood, millest saab kokku üks jupike elulugu.Tosina aasta jooksul on palju muutunud. Aeg, mil ma beebiga Mulgimaa metsade vahele kolisin, tundub väga ammusena. Küpsetasin leiba, kasvatasin roose ja hakkasin üles ehitama põlist Ärma talu, kus Toomase perekond oli 300 aastat elanud. Presidentuur polnud siis uneski minu tulevikuplaane ohustamas.Aga elu teeb ootamatuid käänakuid. Taluperenaisest tõsteti mind rambivalgusse ning mulle sai osaks unikaalne roll presidendi abikaasana. Püüdsin leida sellestki eneseteostust ja teenida oma riiki. Kasutasin mulle antud lava, et edendada heategevust, tervist ja tervisesporti, jagasin oma mõtteid meedias. Kuni väsisin vabaduse puudumisest ja vastutöötamisest ning sain aru, et inimene peab elama ka endale.