Книги, похожие на «Grégoire Delacourt, Tabamatu õnn»

August Gailiti (1891–1960) pikk kogu jäi omal ajal kergesti silma nii teatris, kontserdil, kohvikus kui ka tänaval. Samuti on ta andnud ohtralt võimalusi oma loomingu kohta midagi öelda ja kirjutada – kas riivamisi või hammustades, puudutades või analüüsides. Ja kaasaegsed pole neid võimalusi käest lasknud. Käesolev kogumik koondab üle viiekümne kirjutise Gailiti kaasaegsete ja ka hilisemate kirjutajate sulest. Tiitellehel on nad üles loetud kõik oma õigete nimede all, raamatu sisus poevad paljud pseudonüümide või nimetähtede taha peitu, et ilmumisandmetes toimetaja tahtel jälle lagedale ilmuda. Igaühel on oma arvamus, oma vaatenurk ja vaade ning jääb lugeja otsustada, kas kirjutajate ees seisis ikka see üks, mitmepalgeline Gailit või on nad iga kord enda jaoks välja mõelnud uue – tolle imelise asemele, mida nad tabada pole suutnud.

Hea lugeja, sa uurid praegu raamatut, mille kohta võib-olla hakkavad levima kuuldused, et see on „otse elust maha kirjutatud”, et kõik juhtus täpipealt nii ja ei kuidagi teisiti. Autor ei kavatse eitada, et ta toetus osaliselt tegelikkusele, millele muule tal ikka on toetuda? Aga mis ta sellest tegelikkusest teeb, see võib osadele tunduda „tõde ja ilu”, osadele aga mingi arusaamatu jamps. Isegi kui paistab, et tegu on tõestisündinud juhtumustega Poola Rahvavabariigis, siis tegelikult püüdis autor kirjutada raamatut noorusest, auahnusest, ebaõnnestumistest, armastuse haavadest, laste saamisest ja kõigest sellest vahvast ja valusast, mis noorusega kaasas käib. Ja sellised asjad juhtuvad igal pool ja igal ajal.„Olgu jumal armuline süütalastele, kes alustavad oma elu! Noor inime, see on just nagu mägikits, külg ees peab ta ronima mööda elu püstloodis nõlvu, üles, üles, kõrgele, sinna, kust on vaade kogu maale, sinna, kus terendab viimane soolakas tarnatutt, kõige maitsvam kõikidest, sinna, kuhu pole roninud ühegi kitse jalg, maailm on kuri ja värviline: selle kurjuse võidavad nemad, uued inimesed, sest nemad jaksavad võidelda ja kui nemad enam ei jaksa, on nende kannule roninud järgmised põlved, järgmised lilitad ja adamid, oh, kas pole see maailm ikkagi targasti seatud…”*Lugesin seda lugu huviga. On ju igas eestlases peidus poolakas: Juhan Liiv oli Poola kuningas, Bruno Oja poola näitleja. Meenusid veel Marek Piegus, Pan Kleksi akadeemia ja kapten Kloss. Otse loomulikult tulid meelde ka Poola piraatkassetid, millest suurem osa küll vist valmistati Tallinnas. Mõneti on kirjanik Mudlum samasugune piraat – ta võtab pundi lihtsaid poolakaid ja teeb nendega, mida ise tahab. Väga lõbus!MART JUUR

Naiadoloogia (näkiteadus) on meie fantastilise bioloogia üks seni vähem uuritud harusid. Kummatigi on viimasel ajal laekunud küllaldaselt andmeid selleks, et tõsisemalt läheneda näkiküsimusele. Välimäraja on raamat, milles kirjanik – ja ka tuntud naiadoloog – Enn Vetemaa püüab anda algajale näkiuurijale kõige elementaarsemaid teadmisi naiadoloogiasse süüvimiseks.Raamatut ilmestavad Heinz Valgu vägagi vaimukad illustratsioonid.[–]Nad vaikinud kaua. Seejärel tundnud näkk huvi, millal on siinkandis oodata järgmist sõjaveteranide kokkutulekut ning kas ka Madis sellest osa võtab. Vastuse saanud, suudelnud näkk endist võitlejat laubale ja lahkunud mere suunas. Kaldal pöördunud ta veel korraks, osutanud häbelikult, aga ka uhkelt oma silmapaistvalt õilsavormilistele rindadele ning küsinud: „Eks nad ju meeldi sulle, mo Madis…” [–]

Käesolev romaan on seni luuletajana tuntud Kaur Riismaa (1986) esimene proosateos. See on impressionistlik vaade eludele ja hingedesse läbi klaaskuuli, mis kapriisselt värvib, suurendab, mahendab vaatenurka.Kaur Riismaa debüteeris 2011. aastal luulekoguga „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd“, (kirjastus Jumalikud Ilmutused). 2014. aastal ilmunud luulekogude „Teekond päeva lõppu“ ja „Merimetsa“ eest sai ta Eesti Kultuurkapitali aastapreemia.Romaan „Pimeda mehe aiad“ pälvis kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel esikoha.