Книги, похожие на «Grégoire Delacourt, Tabamatu õnn»

Teaduse ja tehnoloogia koidikul kannab torm vaba Maavalla taevasse räsitud õhulaeva. Miks lendab vaenlase mundris kapten sõja lävel olevale maale? Samal ajal tekitavad Vaigamaa talupoegades muret salapärase Kolde teadusmõisa ümber toimuvad õõvastavad sündmused.Kuidas on see kõik seotud Maavalla poliitika ja kuningakoja intriigidega? Kas ainult suurtel ja võimsatel on maarahva saatuse osas midagi öelda? Kas maailm, mille ajalugu on läinud teisiti, on määratud meie vigu kordama?

Varalahkunud andeka naiskirjaniku Helga Pärli-Sillaotsa (1912 – 1939) romaan “Tee viib järveni” ilmus esmatrükis 1940.a ja on tänaseks muutunud bibliofiilseks harulduseks. Autori sõnutsi olnud selle kirjutamise tõukeks unenägu, milles kõlanud tulevase romaani pealkiri; lisaks on selles ka muljeid ja elupilte kirjaniku suvitussuvest järvedekaunis Rõuges. Muus on tegu fantaasiaga. Noor, edukast lauljannakarjäärist unistav Hele Karste saabub koos eaka abikaasaga vaiksesse alevikku suvitama. Kohtudes seal aga oma kooliaja sümpaatiaga, kes kandideerib kohaliku kiriku pastori kohale, elab naine mõne lühikese päeva jooksul läbi tundetulva ja jõuab endas uuele selgusele.

Autor on ka käesolevas romaanis läinud ajas tagasi selle põlvkonna juurde, kelle noorus ja kujunemisaastad sattusid saatuse tahtel Eesti Vabariigi hävingu ning okupeerimise ajale, selle põlvkonna üleeelamiste ja elamata elude juurde. Romaan algab sõjaeelses Eesti Vabariigis, kui peategelane Maret Kolk kutsutakse koos emaga elama sugulaste juurde idüllilisse villasse järve ääres. Seal sõbruneb ta villa omaniku tütre Violetaga, keda ta küll imetleb, ent ka kadestab. Elu on ilus ja tulevik paistab avanevat ahvatlevana tema ees. Varsti aga muutub kõik, vene vägede sissetung ja okupatsioon kehtestab hoopis teised mängureeglid, mil eestlased võisid omaks pidada vaid oma unistusi…Lugu saab üllatava järje pool sajandit hiljem samas Järvepilgu villas, kus kõik kunagi alanud oli, ja siis selgub ka, kas Maret ja Violeta suutsid oma unistused ka täide viia…

See romaan on jõuline ning hingeminev lugu armastusest ja kaotusest.Mõned inimesed vahivad aastaid armastusele otse näkku, enne kui selle üles leiavad. Zoe ja Ed rajasid ringi ekseldes teed täiskasvanuikka erinevaid radu pidi – ent alati samas suunas. Aastaid hiljem, olles loovinud juhutööde ja ajutiste elupaikade vahel, lööb nende tunne viimaks õitsele. Nende ühine tulevik näib olevat kindel.Siis juhtub midagi mõeldamatut.Ühel hommikul jalgrattaga tööle sõites saab Ed bussilt löögi ning hukkub. Nüüd tuleb Zoel leida viis, kuidas edasi elada. Aga ta pole valmis laskma mälestustel minna. Kuidas saaks ta unustada neid õnnelikke aegu, nende esimest suudlust, kõike, mida nad olid üheskoos üles ehitanud?Zoe otsustab, et peab ütlema Edile asju, mida ta pole kunagi varem öelnud.Nüüd on liiga hilja. Või kas on?Lugu saab alguse lõpust. Aga see lõpp on alles algus.Clare Swatmani debüütromaan (2016) on ilmumisjärgse aasta jooksul tõlgitud juba paarikümnesse keelde ja paelub üha uusi lugejaid.