Книги, похожие на «Karl August Hindrey, Taaniel Tümmi tähelend»

Fjodor Dostojevski viimaseks jäänud romaani „VennadKaramazovid” (1880) keskseks teemaks on isade edasielamine oma poegades.Tegevustik keerleb provintsiaadlike Karamazovite perekonna ümber. FjodorKaramazov kehastab kõike negatiivset: ta on liiderlik, toores ja salakaval.Neidsamu jooni kannab endas ka vanim poeg Dimitri, ent alatuse kõrval on tasuuteline ka täielikuks eneseohverduseks. Poeg Ivan on tõe eest võitleja, kesusub, et tee headuse juurde käib jumala salgamise kaudu. Ka noorim poeg Aljošaunistab headusest, ent tema meelest tuleneb see religiooni ja andestamiseühendusest. Need maailmavaated põrkuvad tegelikkusega, kui vana Karamazovisohilaps, perekonna teener Smerdjakov viib kohutaval ja ootamatul moel elluIvani idee õilsast mässust. Vendade elu ja ideed põimuvad lahendamatutevastuolude puntraks.„Vennad Karamazovid” on justkui tihendatud kokkuvõte kõigist ideedest,millega kirjanik oma loomingus tegeles. Läbivateks teemadeks on karistus jalunastus, ohjeldamatu kirg ja kõlvatus, usk, vabadus ja armastus. Romaani uuetõlke eesti keelde on teinud kogenud ja tunnustatud tõlkija Virve Krimm(1938), kes on eestindanud Tolstoi, Turgenevi jpt vene klassikute, nagu kaDostojevski teoseid. Romaan „Vennad Karamazovid” ilmub kahes köites.

Raamat räägib autori perekonna saatusest.„Sinised õunad“, nagu ka triloogia eelmised osad „Tuulekülv“ (2011) ja „Umbtaevas“ (2015, mõlemad kirjastuselt Varrak) kirjeldab Tapperite suguvõsa läbielamisi. 1944. aasta metsik septembritorm jättis Endriku ja Maarja koos lastega Läänemaa väiksesse rannakülla. Siitsamast algabki perekonna Kolgata tee läbi sõjast muserdatud maa. See on lugu meeleheitlikust põgenemisest, võitlusest ellujäämise eest, suurtest hirmudest; lapsepõlvest, kuhu alati mahub seiklusi ja väikesi rõõme, olgu aeg milline tahes. Kartus, et tema poliitiline tegevus Eesti Vabariigi riigivolikogu liikmena ja saksaaegne ametikoht majandusdirektooriumis võivad lähedastele ohtlikuks osutuda, sunnib Endrikut pere juurest lahkuma ja põranda alla minema. Tal tuleb perekonnast eemal viibida kaksteist pikka aastat, samal ajal kui NKVD ikka veel tema jälgi ajab. Kõik need aastad rändavad Maarja, pere neli last ning Endriku ema ja õed ühest Eestimaa paigast teise, püüdes võimalikult vähe tähelepanu äratada. Kust võtab väike habras Maarja hingejõu, et toime tulla üle jõu käiva töö, nälja, väsimuse ja pideva hirmuga? Võib-olla ammutab ta jõudu headelt inimestelt, keda oma rännakul kohtab; võib-olla aitab teda unistus leida jälle oma tilluke kodu, kus saaks koos perega vabalt ja hirmuta elada. Sest unistamist ei saa keegi keelata, unistada võib kas või sinistest õuntest.

Pärast mehe ootamatut surma jäi Jenny tillukese tütrega kahekesi. Siirdudes uuele tööle, hoolitsema haige lapse eest, unistas ta vaid rahulikust elust. Ta soovis end tunda väljaspool hädaohtu. Kohtumine rantšo peremehe, maskuliinselt nägusa Ty Mackeliga, lõi aga segi kõik Jenny plaanid.

2001. aastal ilmus Jaan Krossi viimane romaan «Tahtamaa», mis räägib maa tagastamisest õigusjärgsele omanikule 1990. aastate alguses ja erineb Krossi teistest romaanidest selle poolest, et see ei põhine mitte ajaloolisel uurimustööl, vaid inimkogemusel. Enne «Tahtamaad» kirjutas Kross 1990. aastatel veel viis romaani: «Väljakaevamised» (1990), «Tabamatus» (1993), «Mesmeri ring» (1995) ja «Paigallend» (1998).