Книги, похожие на «Karl August Hindrey, Taaniel Tümmi tähelend»

Kogumik «Täheaeg» on jõudnud üheteistkümnenda teoseni, mis on erakordselt mahukas (kaks korda nii paks kui tavaliselt) ja selles on esindatud Kultuurkapitali aastapreemia laureaat Rein Raud oma jutuga «Võimsalt voogab Olemise jõgi», Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia korraldatud jutuvõistluse võitja Triinu Meres, võistlusel silma paistnud Ülle Lätte, Tea Roosvald ja Marcus Kaas, Stalkeri võitnud kirjanikud Siim Veskimees, Veiko Belials ja Maniakkide Tänav.Kogumikus sisalduvad:* Triinu Merese postapokalüptiline militaarne märul (pea romaani mõõtu pikk lühiromaan) «Kuningate tagasitulek».* Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana pöörane küberpunk-kosmoseooper tulevikusõjast ja vaenlase kosmosejaam-prügimäele vangijäämisest.* Siim Veskimehe progressorlusest rääkiv massiivne madin, mis segab kokku paralleelmaailmad, lohed, mahajäänud feodaalmaailma ja kannab igati kohaselt pealkirja «Kerge on olla jumal».* uus žanri-fantasyjutt Rein Raualt, värsket lühiproosat Veiko Belialsilt, tuntud headuses ruraal-naturalistlik fantaasia Ülle Lättelt ja palju-palju muud.* Raul Sulbi ülevaade tänavu saja-aastaseks saavatest ulmekirjanduse tüvitekstidest (palju õnne sünnipäevaks, professor Challenger, John Carter & Dejah Toris ning Tarzan, lord Greystoke!).

Enne aegade algust peideti Šveitsi Lausanne’i katedraali alla üks saladus. Seda ei teadnud ei inglid ega inimesed. Kuni praeguseni… Marc Rochat peab katedraali kellatornis öösiti linna üle vahti. Ta elab maailmas, mida täidavad varjud, ammumöödunud aeg ja kujuteldavad olendid. Midagi kõhedust tekitavat on siinses pühakojas. Maa-alustest krüptidest kandub kummalisi värinaid ja katedraali läheduses asuvatelt tänavatelt hakkab välja tulema jõhkralt mõrvatud ohvrite surnukehi. Kohe katedraali vastas elab kõrgklassi prostituut Katherine Taylor, loomult unistaja, kes saab peagi teada, et tema muinasjutuline elu on liiga hea, et olla tõsi. Rochat’ ja Taylori teed ristuvad briti eradetektiivi Jay Harperi omaga, kes ärkab ühes armetus hotellitoas, ühegi mälestuseta, miks ta siin on või kes ta siia saatis. Kui telefon heliseb ja talle pakutakse tööd, on selge, et tal pole muud valikut kui see vastu võtta.USAst pärit kirjanik Jon Steele töötas üle kahekümne aasta uudistekanali ITN operaatori ja toimetajana. Sõjareportaaži klassikaks ja kultusraamatuks saanud autobiograafias „Sõjasõltlane“ (2002, e k 2014) kirjeldas ta oma elu kaamera taga maailma kõige hullemates kohtades. 2003. aastal, Iraagi sõja eelõhtul Bagdadis kaotas ta aga usu teleuudistesse, pani kaamera käest ja lahkus töölt. Ta seadis end sisse Lõuna-Prantsusmaal, kus pühendus kirjutamisele.556 lk

Kuumal Egiptuse rannal tutvuvad kaks noort inimest – austerlanna Anna ja inglane Robert. Loomulikult kujuneb sellest kohtumisest romaan. Isegi otseses tähenduses, sest Robert kirjutab armastusromaani ja palub Annal olla «konsultant naiste psühholoogia alal». Ärialane koostöö ei taha neil aga kuidagi laabuda. Välja tuleb hoopis midagi muud…

Üheksa novelli inimestest meie ümber. Me tunneme neid, võib-olla teame neist isegi mõnda lugu. Parimad püüdlused viivad alati kuhugi, kuid mitte tingimata parimate tulemusteni. Kes mõistab kohut? Kes annab hinnanguid? Autor elab oma tegelastele kaasa, kuid kohtumõistmise jätab lugejatele. Peep Ehasalu (s. 1966) on varem avaldanud pseudonüümi Pärtel Ekman all kaks ajaviiteromaani: „Murtud truudus” (2000) ja „Unikiri” (2002) ning koos pojaga lasteraamatud „Väikeste rüütlite õhtujutt” (2006), „Kõik kanged mehed” (2008) ja „Ajahädaliste jõulud” (2012). Iga novell on loetav eraldi, kuid koos moodustub neist sünergia, mis on novellikogude puhul tervitatav nähtus. Kui vilunud novellistide puhul kipume seda pidama elementaarseks, siis seda toredam on näha, et Ehasalu on suutnud säärase tervikutunde luua juba oma esimeses kogumikus. Tõeline nauding on tõdeda, et autori kreedo, mõte siduda iga lugu ühega Piibli kümnest käsust, kandub edasi ka lugude stiili – autor mõistab, et õige sisu vajab vastavat vormi ja vastupidi. – Peeter Helme