Книги, похожие на «Arne Dahl, Suveöö unenägu»

Raamatus on kolm lugu, mida ühendab loodus. See, mis mulle on lähedane lapsepõlvest saadik ja millega kokkupuutumistest ka kirjutan. Tegu on peaaegu reisikirjadega, millest tuleb välja, et vahel pole olulist vahet käigul kodumetsa pliidipuude järele või käigul Uus-Meremaa metsa põliseid kauripuid vaatama. Oluline ja huvitav on ikka see, mida inimene oma retkel näeb, mõtleb ja mida selline retk temale tähendab. Kas meelelahutust, targemaks saamist või veel üht kinnitust oma ühtekuuluvustundele loodusega, metsaga, puude-põõsaste, lillede ja lindudega. Ja rõõmu, et midagi niisugust on ikka olemas ja muret selle pärast, kas ja kui kaua loodus, metsad ja niidud, milleta elu ei suuda ette kujutada, veel kestab. See rõõm nagu see muregi on paljudele meist ühine ja see annab lohutust. Ja isegi lootust.

Juhus viib kokku Candice’i, tütarlapse kõrgemast ühiskonnakihist, ja andeka fotograafi Brandoni. Peigmehe poolt reedetud Candice otsustab äsjase pettumuse kiuste ja ka uudishimust ajendatuna vastastikusele sümpaatiale järele anda. Kuid kas võib neiu lubada endale tundeid inimese vastu, kellega tal ei saa olla tulevikku, on ainult kummaline ja vastuoluline olevik?

See on aus ülestunnistus ja püüd aru saada ühest huvitavast, peaaegu uskumatust eluperioodist: kuidas ma 24-aastaselt läksin laia ilma rändama koos ühe väga erilise ja imeliku inimesega, ekstsentrikust ehtekaupmehe Harriga – „vana hipi”, „metsjeesus” ja muud sellised nimetused tulid inimestele keelele teda nähes. Oma rännakul kohtasin palju huvitavaid inimesi, tähtsamad neist olid vana laevakapten Marco ja ilmarändur Djellah. Kümme aastat hiljem läksin ma tagasi, et neid leida ja iseend mõistma hakata.